Hüvasti Blogi ja Austraalia :(

Nonii tegin siis lühikokkuvõtte Sydneys toimunust. Loodan, et teil mu kallid blogilugejad oli põnev meie tegemisi toimetusi jälgida. Suured tänud teile ja sorry, et aeg-ajalt laiskuseuss minust võitu sai ja teid hülgasin. Igatahes oli Austraalia seiklus minu jaoks hindamatu...kohtusin nii paljude erinevate inimestega ja sain nii mõnegi asja enda jaoks selgeks mõeldud...loodame, et see kõik siis Eestis ka toimima hakkab :) Kohtumiseni

Sydney ;)

 Meie Aussi pere tuli meile bussikasse vastu, ära tundmiseks pani pereisa omale Eesti lipuvärvides salli kaela. Istusime autosse ja sõit "kodu" poole võis alata...sõit kestis päris kaua. Kesklinnast elavad nad kuskil 45 mintsa kaugusel...no ikka päris kaugel. Kohale jõudes ootas meid ees suur maja, kus saime oma toa...vannituba jagame pere kahe poja Karli ja Erikuga. Perel on kaks kutsat...väike lokkis nähvits Cisco ja labrador Lucy, kes pole tegelikult nende oma vaid nende tuttavate, kuid nad hoiavad teda aeg ajalt. Pereema on väga nunnu ja hoolitsev...veidike selline hellitatud tädi, kes tahab ainult kalleid asju. Töötab ta metõena...tegelikult veidi kõrgemal positsioonil ja mitmel kohal korraga ka, lisaks sellele teeb ta ülikoolis magristrikraadi. Pere papa töötab riigikogus...müüb ja ostab midagi. Ja perelapsed käivad koolis...vanem on 17 ja noorem 15. Pereisa Patricu ema oli Eestlane, kes vene ajal koos perega Austraaliasse põgenes ja siin aastaid hiljem kohalikuga abiellus. 

 

Esmaspäev oli pereemal vaba, kuna käis ta noorema poja koolis mingeid asju ajamas, kuna see vahetas kooli. Kuna pool päeva oli tal vaba, siis sõidutas ta meid ringi mööda kuulsaid “Summer Bay” randu...neid on siis kokku 3. Pere maja asub ookeanile ja rannale suht lähedal. Pere oli väga tore ja lahke ning tundsime ennast seal nagu kodus. Näidati ette, kus mis asub ja et tundku me end kui kodus. Saime omale maja võtmed ja öeldi, et kui tahame autot laenata, siis ütleks neile...wow eksole. Tegelikult on nad meile ju täiesti võõrad inimesed, keda kohtasime tegelikult ainult 2x...mina küll võõraid inimesi niimoodi ei usaldaks :) Õhtul läksime pere ja kutsadega lähedal asuvasse randa Fish and Chipse sööma

Teisipäeva hommikul läks terve pere varakult ära ja jäimegi omapead...sõime hommikust ja nautisime niisama rahu ja vaikust. Pereemal on selline äge kohviku kohvimasin, mille kasutamise mulle kohe ära näitas ja ütles, et võin omale kohvi teha millal aga tuju ja isu tuleb. Kui juba südapäev koitma hakkas, otsustasime minna kohalikku šopingu keskusesse...oh jama, et ma naine olen. Poed on igasugu ilusaid ja vingeid asju täis ja enamus on veel soodushindadega ka....no üritage siis lihtsalt mööda sealt jalutada, mina ei suuda :) Õhtul istusime ja rääkisime perega juttu ninga pereema tegi õhtusöögi. Pereisa oli meie jaoks majale Eesti lipu välja pannud, kuna enamus majad on ühesugused ja nii on meil majaga eksimise võimalus väiksem :)

Kolmapäeval võttis papi vabapäeva, et meid mööda linna vedada. Käisime kuulsat Sydney ooperimaja vaatamas, mis on tegelikult palju pisem kui pildi peal paistab. Põhjus tegelikult ju selles, et pildid on ainult ooperimaja aga kui seal kohal olla, siis on ju terve linn näha ja need meeletud pilvelõhkujad....pole siis ime, et teine nii tillu paistab. Imetlesime Harbour Bridge, jalutasime linnapeal ja botaanikaaias. Käisime ka monorailiga sõitmas...läksime Paddy`s marketile, mis on turistide paradiis :D Leidsin sealt omale ilusa rannalina ooperimaja ja Harbour bridgega. Muide linna läksime praamiga, mis oli omaette elamus, kuna sadamasse kohale jõudes kõikus laev ju julmalt, et ma poolekohaga merehaigeks jäin, lisaks sellele lõid laine tekile ning saime kenasti märjaks.

Neljapäeval pidime algselt minema Vanaisa Patricuga merele...tal on nimelt purjekas :) Aga kuna vihma sadas, siis jäi kahjuks asi katki. Selle asemel otsustas pereisa meid olümpiaväljaku juures asuvasse ujulasse viia. Tegelikult käis asi nii, et papi tegi ettepaneku, mida teha ja me siis igapäev valisime omale tegevuse :) Nad ütlesid meile, et kui tahame mõnipäev näiteks linna ööseks jääda, siis annaks neile ainult teada...et me ei ole kohustatud kogu aeg nendega hängima....aga meile tegelikult meelis nendega hängida...üsna vahva oli.

Reedel otsustasime jälle rahulikuma päeva teha kuna vihma sadas...jälle. Kuna algne plaan oli järgmise nädala kolmapäeval ehk siis 8-ndal Gold Coastile edasi minna, siis otsustasime pesu pesta ja niisama olla. Päris igapäev nagu ei viitsi hommikust õhtuni kuskil linnas rallida. Pere oli muidugi mures, et ega meil igav ei ole ja üritas meile kogu aeg tegevust leida. Ja otseloomulikult käisime ka meie lemmikpoes K-Martis, mis on lausa kullaauk :) Sai jällegi ühtteist ostetud :P Poeni on jalutada kuskil 15 mintsa...selline mõnus jalutuskäik läbi metsa, kus on korralik jalutusrada ja sild, kuna vahepeal on üsna soine...teepeal nägime ägedaid ja üsna suuri siskusi.

Laupäeval oli ilm parem ja otsustasime päeva loomaaias veeta. Sinna läks ikka tervepäev kuna loomaaed on üüratult suur ja linnasõitmine ja sealt koju saamine võtab juba kokkku 2 tundi aega. Õhtust sõime jälle koos perega...seekord oli selline mõnus burksi õhtu, kus kõik vajalik oli lauapeale pandud ja siis me käisime ümberlaua ja valmiistasime omale meelepärase burksi.

Pühapäev oli siis peaaegu tervel perel vaba...ainult vanem poeg oli tööl. Jane ehk siis pereema valmistas meile hommikusöögi wrappe. Sõime kõhud ilusti täis ja siis viis papa Pat meid kuulsasse Bondi randa, kus tervepäeva lebotasime. Ja oi kus see oli alles seiklus. Nimelt on pühapäevad sellised päevad, kus on ühistranspordi piletid üliodavad. Muidu maksime päeva pileti eest 21 dollarit, siis aga sai selle 2.50-ga. Muidugi oli meil heameel :) Kui meil siis ükskord rannas lebotamisest kopp ette viskas, otsustasime kohalikule kaubanduskeskusele pilgu peale visata. Tagasi saamisega oli aga veidi jama...nimelt sõitsime bussiga valele poole :) noh tegelikult hullu polnud midagi, sest olime suht lõpp-peatuse lähedal. Ootasime siis uut bussi...ei tulnud väga kaua oodata :) Istusime siis ilusti maha ja järsku tulid peale kontrollid. Kuna piletid meil olid, siis näitasime need ette aga nagu selgus, siis olid need 2.50 piletid ainult peredele mõeldud :) Jane ja Pat seda ka ei teadnud, sest muidu poleks nad meile neid pileteid ju ostnud. Seekord läks õnneks ja saime lihtsalt hoiatuse...andmed kirjutati küll üles, et järgminekord enam nii lihtsalt ei pääse.

Esmaspäeval oli Superball`i päev :) Ehk siis pereema ja -isa võtsid päeva vabaks, et seda tähtsat sündmust vaadata. Papi tegi krokodillilihast snäkke, mida sõime tipikastmega ja oi kui hea see oli....ikka nagu väga hea. Maitses nagu kanaliha. Peale tähtsat mängu viisid nad meid bushwalkile lähedal asuvasse linna, kust avanes vaade Sydney linnale...ülivõimas ikka.

Teisipäev oli jälle selline rahulikumpäev, kus olime omapäi ja kondasime jällegi mööda naabrust ringi.

Kolmapäeval läksime linna, et Vietnami viisa jaoks passipilte teha ja üle Harbor Bridge jalutada. Kuna linn asub siiski väga kaugel meie majast, siis tagasi jõudsime jällegi hilja õhtul. Perepapi oli juba muretsema hakanud, et kuhu ta lapsed jäävad nii kauaks :) Eriti veel seetõttu, et viimane buss, mis kodulähedale viis, oli juba ära läinud. Aga mul oli õnneks teine bussinumber ka meelde jäänud, mis meid päästis....koju oli küll pisut pikem tee jalutada aga vähemalt kohale jõudsime :)

Neljapäev oli jällegi lebopäev. Kuna Kristi suutis jälle pisut tõbiseks jääda, siis otsutasime randa mitte minna. Kuna päeva peale hakkas siiski igav, läksin jalutama ja jõudsin välja naaberkülla, millele tiiru peale tegin.

Reedel käisin taaskord linnas, et kokku saada oma Inglise sõbransti Adellega ning Madise ja Kairiga, kes alles alustasid oma teekonda Austraalias. Üritasin siis nõu ja jõuga neid ajata ja kasulikke näpunäiteid jagada. Ja otseloomulikult käisin rahavahetamas, et viimased reisiasjad korda saada :) Õhtul viis pere meid kõrval linna restosse õhtusöögile, mis pidi olema meie viimane ühine õhtusöök aga jah....sellest juba hiljem :) Sõime, jõime veini ja rääkisime viimseid jutte...kahju oli ära minna...lühikese ajaga said nad ikka väga armsateks meile. Olid nad meie vastu ju nii kenad ja abivalmis...aitasid meid igati.

Laupäeva hommikul panime veel viimased asjad kohvritesse ja papi viis meid lennujaama. Jätsime perega hüvasti ja teekond Aasiasse võis alata....või siis mitte. Nimelt selgus, et meil oli viisaga jama...tegime selle netis ja selle info järgi pidime viisa templi ja muud vajalikud kohale jõudes saama....aga tutkit, ei olnudki nii. Lisaks sellele nõudsid nad meilt Vietnamist väljasõidu pileteid, mida meil ka ei olnud. Ja ega nad siis meid lennuki peale ei lasknud. Alguses ütles tädike, et pileteid ümbertõsta ei saa ja raha tagasi ka ei saa...vot siis oli küll nutt kurgus. Sai ju nende piletite eest suur summa välja käidud ja niisama neid vastu taevast ka ei tahaks lasta ju. Läksime siis Jetstari infoletti ja õnneks seal saime piletid esmaspäevaks samale ajale ümbertõstetud. Seega oli vaja esmaspäeva hommikul vara Vietnami saatkonda minna ja viisa asi korda ajada ning netist pileteid uurida. Olime tulivihased, sest netis oleva Visa-on-arrivali info kohaselt olime täitnud kõik punktid ja teinud täpselt nii nagu peab ja kuskilt ei leidnud me ka sellist reeglit, et meil peab riigist väljasõidupilet olema...nagu hiljem selgus oli see Jetstari enda leiutis. 

Tere kallid blogilugejad :) Kui teid veel on

Olen teid ja oma blogi unarusse jätnud. Nagu paljud teist juba teavad, siis olen ma omadega Vietnamis. Teen siis lühida kokkuvõtte meie viimasest Austraalia sihtkohast Sydneys ja lõpetan oma armsa blogi ilusti ära :) Tegemisi ja toimetamisi on üsnagi palju, seoses Aasias trippimisega, et ei ole aega ega viitsimist blogi kirjutada. Tagasi tulles saan teile oma muljeid jagada. Uskumatult kiiresti on läinud need peaaegu 8 kuud, mis Austraalias veedetud sai. Minu jaoks oli see ääretult põnev ja huvitav aeg kuna sain ju olla teisel pool  maakera ja iseenda eest ja oma tegude eest vastutada. Emotsioonid on segased, kuna igatsen kodu, kuid samas igatsen ka Austraaliat, mis sai selle aja jooksul väga kalliks. Olge siis vahvad ja 1,5 kuupärast kohtume :)

Canberra

Niisiis käisime ka pealinnast läbi :) No ei saanud ju minemata jätta...pealinn ju ikkagi. Kohale jõudsime kell 4 hommikul, mis oli ilmselgelt liiga vara. Istusime siis bussijaama ukse taga ja ootasime kuni bussikas kell 5 hommikul avatakse. Jällegi jätsime oma asjad bussijaama hoiule ja sammusime linna. Kõik räägivad, et  Canberra on väike ja mõttetu koht. No väike ta on küll jah aga mulle meeldis, ilus ja puhas linn. Ühest päevast seal täiesti piisab, et kesklinnaga tutvust teha. Midagi nii erilist seal ei olnud jah aga samas ega me kesklinnast kaugemale ei läinud ka. Õhtul kell 18 läks meil buss edasi Sydney poole kuhu kohale jõudsime kell 21.15.

Melbourne

Neli päeva siis veetsime Melbournis. Ühe päeva Lebotasime St. Kilda rannas ja muidu käisime niisama linna uurimas. Õhtuti jalutasime mereääres ja jõllasime lohesurfareid :D Kuna trammipilet oli edasi-tagasi 8 dollarit, siis igapäev ei viitsinud linnas hängida. Reedel otsustasime üles otsida vene poe, mis pidi asuma 1,5 tunni kaugusel kohast kus meie elasime. Kuna ilm oli ilus, siis läksime sinna jala, nii saime ka teisi piirkondi näha. Kohale jõudes leidsime eest hapukapsa ja räimed tomatimarinaadis, mis kohe usinasti koha meie toidukotis leidsid. Kahjuks ei saanud musta leiba, soolakilu, kohukest ega ka verivorsti...muidu oleks täiuslik olnud. Tagasi kojujõudes käisime poest läbi ja ostsime Kiss siidrit :) Just nimelt meie oma kiss siidrit...üllatus oli suur, kui seda alkopoes letil nägime. Praadisime kapsa, sõime räime ja jõime siidrit :)...tuli üsnagi kodune tunne peale. Õhtul tulid külla Signe Šveitsi sõbrad, kellega veidi jõime ja siis välja pubisse läksime. Seda küll mitte eriti kauaks kuna pubid olid üsna tühjad. Kuna neljapäeval oli Australian Day, siis olid inimesed kõik pohmas või linnast väljas ja seega oli linn üsna tühi. Laupäeval oli aeg edasi liikuda...kuna meie buss pealinna läks alles õhtul kella 8, siis otsustasime varem linna minna, kohvrid bussijaama jätta ja veelkord linna peale minna  ja muidugi jälle šopata :) Ma poleks elu sees uskunud, et mulle šoppamine nii meeldima võib hakata...minust on saanud šopahoolik...

Doomino

Unustasin teile rääkida ühe vahva loo, mis juhtus minuga paar päeva, enne töö lõppu :) Niisiis...igatund oliminu ülesandeks üks kirsikast kontrollida ja üles märkida kas ja kui palju halbu kirsse seal oli. Meie kasti poistele ehk siis neile, kes kastiruumist pakkimisruumi kaste toovad meeldib omavahel võistlust teha, et kes saab kõige kõrgema kasti virna kohale toimetatud. Neid virnu lendab tee peal ikka päris tihti alla. Ühesõnaga seal pakkimisruumis on üks laud, kus siis mina idee järgi peaks oma kastikest kontrollima. Tihtipeale aga meeldib kuttidele see kaste nii täis toppida, et mina sinna ei mahu. Võtsin siis oma järjekordse kasti ja läksin laua juurde, et kaas pealt ära võtta ja kasti kaaluma minna. Kuulasin muusikat kui järsku kuulsin, et teised mu ümber kisavad. Nimelt olin ma oma kastikesega ühele kasti virnale vastu läinud ja terve see lauatäis kõrgeid kastivirnasi läks doominoefektiga ümber. Vaatasin siis seal suu ammuli, kuidas kõik kastid lauapealt maha lendasid. Ega muidu poleks nagu hullu olnudki miskit aga just siis kui terve põrand oli kaste täis astus meie ruumi Missis Reid ehk siis ülemuse naine koos Garantiini tädiga :S Nonii mõtlesin, et nüüd on jama majas. Kutid lohutasid mind, et pole hullu, neil juhtub kogu aeg nii. Aitasid mul siis ilusti kastide kilekotid ära vahetada. Muide, see kõik juhtus 30 mintsa enne tööpäeva lõppu.
Läksin siis kontorist läbi, et asja selgitada ja uurisin, et kas olen nüüd jamaga hakkama saanud aga kus sa sellega....need seal kontoris naersid ja ütlesid, et pole hullu midagi, naljakas oli...neil oli jah naljakas aga mina olin ikka väga mures, et kas nüüd on pahandus kaelas :)

Hüvasti Huonville ja Tasmaania. Tere Melbourn :)

Asjad kokkupakitud, jäime bussi ootama. Kuna bussipeatus on linnas ja meil sinna kõmpida kuskil 2 km, siis tundus see suht keerulise ettevõtmisena. Õnneks oli meie hosteli omanik nii tore ja lahke ning viis meid bussikasse ära. Hobartisse jõudes viskasime asjad hostelisse ja läksime linna peale. Kuna kell oli juba üsna palju, siis olid kõik poed kinni ning seega eriti midagi teha ei olnud. Käisime poes ja kobisime tagasi hostelisse kuna kell 4 hommikul oli vaja üles ajada ja lennujaama poole minna. Kell 6.05 oli meie lend. Esimest korda lendasime Qantasega...vot see oli mugav. Isegi hommikusööki pakuti kuigi lend kestis ainult 1 h. Kohale jõudes hakkasime linnast meie sõpside juurde orienteeruma, see ei olnudki nii keeruline. Pidime trammipeale minema ja siis viimases peatuses maha ronima. Uskumatu kui kallis on trammipilet....4 dollarit üks ots :O meeletult kallis. Võib ka osta terve päeva pileti 8 dollari eest. Sõitsime jänest, kuna tramm oli puupüsti rahvast täis ja oma kohvriga kuskile ronida ja piletit osta oli võimatu. Kuskil kella 9.30 ajal jõudsime kohale. Signe ja Egle  elavad ühe tüübi Carlose juures ning nendega elab veel üks eesti tüdruk Kersti. Korter asub rikkas rajoonis St. Kilda ranna lähedal. No ja vot see on ikka korter. 3 toaline, 2 vannitoaga ja puha. Carlos on ametilt müügimees ja teenib korralikult...sõidab ringi Maseratiga :D Korter on ka väga väga ilus ja moodne. Kõik käib puldist...isegi kardinad või siis tüübi ipodist :) Kuna neljapäeval oli Australian Day ehk siis pikk nädalavahetus oli ees, otsustas Carlos minna Brisbane sõpradele külla ja tema lahkel loal ööbisime tema toas. Ta pidi hull Eesti fänn olema ja muidugi Eesti tüdrukute fänn ka...pole ka ime, sest suhtleb ta ju modellidega. Kahjuks ise temaga ei kohtunud aga piltidelt tundub selline muhe sell olevat. Noor ka....28 vist oli.

Hüvasti kirsid :)

Nüüd on see siis tehtud. Ja nagu arvata oligi, siis pole see kirsside sorteerimine või isegi korjamine midagi nii hullu papi kokku ajamine nagu müüdid räägivad. Kogu loo juures on veider see, et Tasmaania on kuulus oma kirsside pärast aga seal ju sajab enamus ajast ja vihm rikub kirsisaagi ära...seetõttu siis nii lühike hooaeg see aasta. Kuigi meil pidi kolmapäeval viimane tööpäev olema, siis töötasime ka neljapäeval pool päeva. Kella 14.30st sai tööt tehtud ning peale seda korraldasid meie vahvad ülemused grillika pakkimismaja ees. No ikka selline korralik Aussi pärane grillikas. Peale seda siis kobisime koju. Reedel oli plaan minna Hobartisse...oli mul ju vaja asju pakkidaa aga vana kohver oli niiiiii rääbakas, et oli uut vaja. Ega eriti kallist nagu osta ei raatsinud ja õnneks leidsin suhteliselt soodsahinnaga...69 dollarit :) Tühjalt kaalub kohver ainult 3 kilo, seega on väga kerge ja suuruselt on see pisut väiksem kui mu vana kohver. Tahtsingi veidi väiksemat, sest ei kujuta ette ka kuidas seda jurakat Aasias ringi jaksan vedada...puha piin ju. Koju jõudes tegin siis kohe proovipakkimist, et kas ikka mahuvad asjad ära ja ülla ülla mahtusidki :) muidugi seetõttu, et jätsin palju riideid maha ka. Esmaspäeva hommikul magasime nagu väiksed lapsed kui järsku keegi koputas uksele...see oli meie manager Val...ütles, et tunni ajapärast peame minema Reidi ehk siis pakkimismajja tööle. No jah siis...mis seal ikka...need on ju tüüpilised Austraallased..mõelda nad ei oska. Kobisime siis ilusti-kenasti tööle. Mõtlesin, et mind pannakse ka sorteerima või midagi muud tegema aga ei...olin ikka samapositsioonipeal. Aga seekord oli see veel mõttetum, isegi pabereid ei antud. Käisin niisama ringi ja tegin kurja nägu. Einoh ega kurta ju ei saa kui selle eest palka makstakse :) Teisipäeval käisime ka tööl...küsisime varem ära, kuna pidime ju Hobartisse jõudma. Muide...enne kui meil niiöelda töö läbi sai, siis Missis Reid mainis, et vb järgmine nädal on paariks päevaks vaja...ma siis ütlesin kohe, et kui võimalik, siis kutsugu meid ka, et hea oleks veel viimaseid dollareid reisimiseks korjata. Ja hea oli, et seda ütlesin, sest meie endine toakaaslane April näiteks ei saanud tööle minna, kuna ta pidi esmaspäeval ära minema hostelist ja meie manager ütles, et kuna sa ära lähed, siis sa tööle minna ei saa. Meil aga vedas :D
Kui pakkimismajast lahkusime, siis oli isegi kurb olla...seltskond oli tore ja ülemused sõbralikud. Panid meie nimed kirja juhuks kui peaksime järgmine aasta tagasi tulema. Üritasid ikka meelitada, et järgmine aasta jälle tagasi tuleks...eks näis kuidas asjad kulgevad :)

Crash Boom Bang

Hakkasime siis vaikselt plaane tegema, kuhu peale hooaega edasi minna kuna see pidi ju meie viimaseks tööks siin jääma. Kuna räägiti, et hooaeg kestab Jaanuari lõpuni, siis olime suht kindlad, et saame piisava summa kõrvale panna, et reisima minna. Tuli siis selline tore päev nagu 13 ja reede ja siis teatas meie kallis ülemus meile, et kolmapäeval lõpetame hooaja ära ja saame kirssidega ühele poole. Oleks te meie nägusi näinud...kuna enne seda rääkis ta, et pühapäev on puhke päev, siis olid kõigil suud kõrvuni ja peale seda meeldivad uudist vajusid kõigil lõuad maani. Üllatus ja pettumus oli ikka nii suur, et jube. Ja taaskord olid meie meeldivad plaanid pauhti vastu taevast lennanud ja minu roosa mull ära lõhutud. Edasi tuli segadus....ei teadnud, mis teha. Ei tahtnud enam ju töötada, sest oleme seda 6,5 kuud teinud ja Aussis oleme olnud ju 7 kuud. Ja kuna ühest kohast teise kolimise ja töö ootamise peale kulub jubedalt raha, siis otsustasime selle raha eest hoopis veidi Aussis veel ringi vaadata ja siis Aasia poole põrutada, et oma raske töö vilju nautida. Teatasime siis hosteli managrile ja omanikule, et lahkume 24.jaanuaril. Meie plaan näeb siis välja nii....teisipäeval lähme Hobartisse ja veedame öö taaskord lennujaamas kunaa lend läheb kolmapäeva hommikul kell 6 ja seega pole mõtet kuskile hostelisse ronida. Kolmapäeva hommikul siis lendame Melbourni ja veedame seal  3 päeva....ööbida saame meie Eesti sõbrantside Signe ja Egle juures. Laupäeval põrutame siis bussiga Sydney poole ja hüppame üheks ööks Canberrasse, sest tahame ju pealinna ka ikka oma silmaga ära näha. Syndeys veedame loodetavasti 10 päeva...ööbime meie Sydney perekonna juures, kellega tutvusime eelmisel talvel uisukal :) Sealt edasi lähme Gold Coastile, kus külastame meie prantsuse sõpru Meganit ja Juliani, kellel on seal korter ja kes meid külla kutsusid...ka seal loodame veeta 10 päeva. Ja sealt edasi suundume Aasiasse - Vietnam, Kambodža ja Tai :) Ja siis....no arvake, kuhu siis edasi.....kallis kodu Eesti :D Aasias plaanime veeta 2 kuud :) loodame, et see ka õnnestub. Üritame lähiajal ära osta Aasia piletid ja ka pileti koju ja siis vaatame palju lullilöömise raha jääb :) Hoidke siis meile pöidlaid ja varvaid, et kõik läheks nii naggu plaanitud....vähemalt ükskord võiks ju ikka minna.

The Estonian Bitch

Minu uus amet oli siis põhimõtteliselt olla õel ja tüütu nõid. Käisin oma paberitega mööda tšehhi ringi, kontrollisin liine ja karpe. Ega see mingi eriline raketiteadus ei olnud...tüütu ainult, nii mulle kui ka neile aga mis parata töö on töö. Sain omale ka õnneks Mini-Me Megani, kes aitas mul paha paha olla. Märkisin paberi peale, kes ja palju vigu teeb. Asi läks siis nii kaugele, et üks tiim lasti lahti, kuna tegid praaki. See oli mulle uskumatult raske ja halb, sest mulle ei meeldi õel olla. Tundsin ennast ikka väga kehvasti ja mõtlesin tööst loobumise peale. Oli tunda ka teiste paha meelt, eriti ühe minu hea sõbranna Korea tüdruku Euna pahameelt. Mõne päeva hiljem rääkisime sellest ja tuli välja, et üks selle tiimi liige oli tema vend :( Te ei kujuta ette ka mitte kui halvasti ma ennast siis tundsin. Õnneks sai ta aru, et see ei ole minu süü ja saime asjad ära klaaritud :) Tegelikult on nemad hoopis need õnnelikud, sest nad said tööle lõhetehasesse ning nende töö kestab kauem, meie oma sai aga juba läbi :(. Muidu on meil sellised toredad ja sõbralikud ülemused aga nad on pohhuiistid. Nende eesmärk oli ühest tiimist kiiresti lahti saada, et teised kartma hakkaks ja edasi oli neil savi, seega minu töö oli üsna mõttetu. Tihti peale hommikul kontorist pabereid võttes olid minu eelmise päeva paberid ikka veel mapi vahel, mitte keegi ei olnud neid isegi mitte puutunud. Siis võetakse need ruttu mapi vahelt ära, klammerdatakse kokku ja pannakse sahtlisse...nii vahva. Peale seda kadus motivatsioon üldse ära, mismõttega ma käin ja õiendan, kui kedagi enivei ei koti. Samas võttis see minu pinget maha. Peale seda vallandamis juhtumit hakkasid minu toredad ülemused mind hellitavalt Bitchiks või Bossiks kutsuma :) Kuna need inimesed, kes lahti lasti elavad samas hostelis kus mina, siis naljatasid nad veel sellega, et kui abi või ihukaitsjaid vaja on, siis  tulevad mulle appi :)
Tegelikult on seal firmas paljud asjad mädad. Näiteks on seal tööl olnud juba 5 aastat üks mustanahaliste sugukond, kes tööd teha ei viitsi ja petavad kogu aeg aga lahti neid ikka ei lasta. Nimelt on seal üks väga noor tüdruk, kelle ümber 2 kutti tiirlevad. Ülemused kutsuvad teda honeybeeks. Juba eelmisel aastal tegi Justin - üks kuttidest kelle ülesandeks on ülesmärkida, mitu kasti tiim tunnis teeb- sohki. Nimelt pätsas ta teistelt tiimidelt kaste ja märkis need selle tibi tiimile, sest need olid aeglasemad kui oleks pidanud ja muidu oleks nad lahti lastud....või noh, siiski mitte vist, sest seda pole siiamaani tehtud.

Lõpuks ometi :)

Nonii saabunud on siis see päev, kui mina vana laiskuseuss ennast lõpuks kokkuvõtan ja teid asjadega kurssi üritan viia...kirjutada on nii palju, et nüüd ei tea, kust alustada. Võtan siis lühidalt kokku aastavahetuse. Aastavahetuseks meil erilisi plaane ei olnud. Mõtlesime, et veedame vaikse õhtu hostelis...ei midagi erilist. Kuna olime hommikupoole tööl, siis ei olnud nagu erilist viitsimist ka miskit teha. Kui tööpäev õhtule sai, siis enne ära tulekut jagas meie nunnu boss Tim igaleühele väikse šampusepudeli. Sellest pisikesest pudelist sai minu peavalu järgmiseks päevaks :) Koju jõudes rääkisid kõik, et lähevad randa aastavahetust pidama...kuna enamus inimesed sinna läksid, siis tuli ka tahtmine minna, et ei viitsi  nagu hostelis ka kopitada. Tuli aga välja, et kõik autod olid juba inimesi täis topitud. Alguses oli ikka pettumus väga suur ja lõpuks oli savi, sest külm oli ja vihma hakkas  ka sadama jaa kuna mul enam magamiskotti ka pole, siis oleks raudselt kopsupõletiku saanud :) Selle asemel otsustasime Carolinaga minna jõeäärde, et kohtuda meie töökaaslaste Pierre ja Fannyga. Väga lahedad ja sõbralikud prantslased. Rääkisime juttu, kuulasime muusikat ja jõime veini :) ja muidugi seda pisikest nunnut šampust, mille tõttu mul järgmine päev selline mõnna peavalu oli. Tean jah, et vein ja šampus ei ole just kõige paremad joogid koos tarbimiseks aga ega siis sellepeale õigel ajal ei mõtle :) Igatahes ilutulestikust ei olnud sellel päeval haisugi. Tundub, et väikses külas nimega Huonville ei ole keegi sellisest asjast mitte kunagi kuulnud. See oli minu esimene aastavahetus ilma ilutulestikuta ja loodan, et viimane, sest ei olnud ülde sellist tunnet, et aastavahetus oleks. Peale südaööd kõmpisime koju, saatjaks oli seenevihm. Koju saabudes skypesin oma nunnudega :) Jah, minu nunnu Birgit Vainumäe, kes kategooriliselt keeldub skypemast oli sellega nõus :) Väga tore oli teid kõiki näha ja kuulda. Tegite mu uue aasta esimese päeva kohe rõõmsamaks :) Aitäh teile Birgit, Priit, Jörgen, Mannu ja papa Putk  Raul :)

Kallid blogilugejad :)

Head Uut aastat teile kõigile...napilt veel jõudsin soovida, sest homsest enam ju ei tohi. Kuna töötan nüüd kirsside pakkimismajas 7 päeva nädalas ja pea igapäev 12 tundi, siis pole aega blogikirjutada. Peale tööd käin jalutamas või jooksmas, tulen koju ja käin pesusm teen järgmiseks päevaks süüa ja siis ongi aeg juba magama minna, et hommikul jälle kella 7.30-ks tööle ronida. Üritan teid üsna pea olukorraga kurssi viia, seniks aga olge paid ja nunnud :)