Hüvasti Blogi ja Austraalia :(

Nonii tegin siis lühikokkuvõtte Sydneys toimunust. Loodan, et teil mu kallid blogilugejad oli põnev meie tegemisi toimetusi jälgida. Suured tänud teile ja sorry, et aeg-ajalt laiskuseuss minust võitu sai ja teid hülgasin. Igatahes oli Austraalia seiklus minu jaoks hindamatu...kohtusin nii paljude erinevate inimestega ja sain nii mõnegi asja enda jaoks selgeks mõeldud...loodame, et see kõik siis Eestis ka toimima hakkab :) Kohtumiseni

Sydney ;)

 Meie Aussi pere tuli meile bussikasse vastu, ära tundmiseks pani pereisa omale Eesti lipuvärvides salli kaela. Istusime autosse ja sõit "kodu" poole võis alata...sõit kestis päris kaua. Kesklinnast elavad nad kuskil 45 mintsa kaugusel...no ikka päris kaugel. Kohale jõudes ootas meid ees suur maja, kus saime oma toa...vannituba jagame pere kahe poja Karli ja Erikuga. Perel on kaks kutsat...väike lokkis nähvits Cisco ja labrador Lucy, kes pole tegelikult nende oma vaid nende tuttavate, kuid nad hoiavad teda aeg ajalt. Pereema on väga nunnu ja hoolitsev...veidike selline hellitatud tädi, kes tahab ainult kalleid asju. Töötab ta metõena...tegelikult veidi kõrgemal positsioonil ja mitmel kohal korraga ka, lisaks sellele teeb ta ülikoolis magristrikraadi. Pere papa töötab riigikogus...müüb ja ostab midagi. Ja perelapsed käivad koolis...vanem on 17 ja noorem 15. Pereisa Patricu ema oli Eestlane, kes vene ajal koos perega Austraaliasse põgenes ja siin aastaid hiljem kohalikuga abiellus. 

 

Esmaspäev oli pereemal vaba, kuna käis ta noorema poja koolis mingeid asju ajamas, kuna see vahetas kooli. Kuna pool päeva oli tal vaba, siis sõidutas ta meid ringi mööda kuulsaid “Summer Bay” randu...neid on siis kokku 3. Pere maja asub ookeanile ja rannale suht lähedal. Pere oli väga tore ja lahke ning tundsime ennast seal nagu kodus. Näidati ette, kus mis asub ja et tundku me end kui kodus. Saime omale maja võtmed ja öeldi, et kui tahame autot laenata, siis ütleks neile...wow eksole. Tegelikult on nad meile ju täiesti võõrad inimesed, keda kohtasime tegelikult ainult 2x...mina küll võõraid inimesi niimoodi ei usaldaks :) Õhtul läksime pere ja kutsadega lähedal asuvasse randa Fish and Chipse sööma

Teisipäeva hommikul läks terve pere varakult ära ja jäimegi omapead...sõime hommikust ja nautisime niisama rahu ja vaikust. Pereemal on selline äge kohviku kohvimasin, mille kasutamise mulle kohe ära näitas ja ütles, et võin omale kohvi teha millal aga tuju ja isu tuleb. Kui juba südapäev koitma hakkas, otsustasime minna kohalikku šopingu keskusesse...oh jama, et ma naine olen. Poed on igasugu ilusaid ja vingeid asju täis ja enamus on veel soodushindadega ka....no üritage siis lihtsalt mööda sealt jalutada, mina ei suuda :) Õhtul istusime ja rääkisime perega juttu ninga pereema tegi õhtusöögi. Pereisa oli meie jaoks majale Eesti lipu välja pannud, kuna enamus majad on ühesugused ja nii on meil majaga eksimise võimalus väiksem :)

Kolmapäeval võttis papi vabapäeva, et meid mööda linna vedada. Käisime kuulsat Sydney ooperimaja vaatamas, mis on tegelikult palju pisem kui pildi peal paistab. Põhjus tegelikult ju selles, et pildid on ainult ooperimaja aga kui seal kohal olla, siis on ju terve linn näha ja need meeletud pilvelõhkujad....pole siis ime, et teine nii tillu paistab. Imetlesime Harbour Bridge, jalutasime linnapeal ja botaanikaaias. Käisime ka monorailiga sõitmas...läksime Paddy`s marketile, mis on turistide paradiis :D Leidsin sealt omale ilusa rannalina ooperimaja ja Harbour bridgega. Muide linna läksime praamiga, mis oli omaette elamus, kuna sadamasse kohale jõudes kõikus laev ju julmalt, et ma poolekohaga merehaigeks jäin, lisaks sellele lõid laine tekile ning saime kenasti märjaks.

Neljapäeval pidime algselt minema Vanaisa Patricuga merele...tal on nimelt purjekas :) Aga kuna vihma sadas, siis jäi kahjuks asi katki. Selle asemel otsustas pereisa meid olümpiaväljaku juures asuvasse ujulasse viia. Tegelikult käis asi nii, et papi tegi ettepaneku, mida teha ja me siis igapäev valisime omale tegevuse :) Nad ütlesid meile, et kui tahame mõnipäev näiteks linna ööseks jääda, siis annaks neile ainult teada...et me ei ole kohustatud kogu aeg nendega hängima....aga meile tegelikult meelis nendega hängida...üsna vahva oli.

Reedel otsustasime jälle rahulikuma päeva teha kuna vihma sadas...jälle. Kuna algne plaan oli järgmise nädala kolmapäeval ehk siis 8-ndal Gold Coastile edasi minna, siis otsustasime pesu pesta ja niisama olla. Päris igapäev nagu ei viitsi hommikust õhtuni kuskil linnas rallida. Pere oli muidugi mures, et ega meil igav ei ole ja üritas meile kogu aeg tegevust leida. Ja otseloomulikult käisime ka meie lemmikpoes K-Martis, mis on lausa kullaauk :) Sai jällegi ühtteist ostetud :P Poeni on jalutada kuskil 15 mintsa...selline mõnus jalutuskäik läbi metsa, kus on korralik jalutusrada ja sild, kuna vahepeal on üsna soine...teepeal nägime ägedaid ja üsna suuri siskusi.

Laupäeval oli ilm parem ja otsustasime päeva loomaaias veeta. Sinna läks ikka tervepäev kuna loomaaed on üüratult suur ja linnasõitmine ja sealt koju saamine võtab juba kokkku 2 tundi aega. Õhtust sõime jälle koos perega...seekord oli selline mõnus burksi õhtu, kus kõik vajalik oli lauapeale pandud ja siis me käisime ümberlaua ja valmiistasime omale meelepärase burksi.

Pühapäev oli siis peaaegu tervel perel vaba...ainult vanem poeg oli tööl. Jane ehk siis pereema valmistas meile hommikusöögi wrappe. Sõime kõhud ilusti täis ja siis viis papa Pat meid kuulsasse Bondi randa, kus tervepäeva lebotasime. Ja oi kus see oli alles seiklus. Nimelt on pühapäevad sellised päevad, kus on ühistranspordi piletid üliodavad. Muidu maksime päeva pileti eest 21 dollarit, siis aga sai selle 2.50-ga. Muidugi oli meil heameel :) Kui meil siis ükskord rannas lebotamisest kopp ette viskas, otsustasime kohalikule kaubanduskeskusele pilgu peale visata. Tagasi saamisega oli aga veidi jama...nimelt sõitsime bussiga valele poole :) noh tegelikult hullu polnud midagi, sest olime suht lõpp-peatuse lähedal. Ootasime siis uut bussi...ei tulnud väga kaua oodata :) Istusime siis ilusti maha ja järsku tulid peale kontrollid. Kuna piletid meil olid, siis näitasime need ette aga nagu selgus, siis olid need 2.50 piletid ainult peredele mõeldud :) Jane ja Pat seda ka ei teadnud, sest muidu poleks nad meile neid pileteid ju ostnud. Seekord läks õnneks ja saime lihtsalt hoiatuse...andmed kirjutati küll üles, et järgminekord enam nii lihtsalt ei pääse.

Esmaspäeval oli Superball`i päev :) Ehk siis pereema ja -isa võtsid päeva vabaks, et seda tähtsat sündmust vaadata. Papi tegi krokodillilihast snäkke, mida sõime tipikastmega ja oi kui hea see oli....ikka nagu väga hea. Maitses nagu kanaliha. Peale tähtsat mängu viisid nad meid bushwalkile lähedal asuvasse linna, kust avanes vaade Sydney linnale...ülivõimas ikka.

Teisipäev oli jälle selline rahulikumpäev, kus olime omapäi ja kondasime jällegi mööda naabrust ringi.

Kolmapäeval läksime linna, et Vietnami viisa jaoks passipilte teha ja üle Harbor Bridge jalutada. Kuna linn asub siiski väga kaugel meie majast, siis tagasi jõudsime jällegi hilja õhtul. Perepapi oli juba muretsema hakanud, et kuhu ta lapsed jäävad nii kauaks :) Eriti veel seetõttu, et viimane buss, mis kodulähedale viis, oli juba ära läinud. Aga mul oli õnneks teine bussinumber ka meelde jäänud, mis meid päästis....koju oli küll pisut pikem tee jalutada aga vähemalt kohale jõudsime :)

Neljapäev oli jällegi lebopäev. Kuna Kristi suutis jälle pisut tõbiseks jääda, siis otsutasime randa mitte minna. Kuna päeva peale hakkas siiski igav, läksin jalutama ja jõudsin välja naaberkülla, millele tiiru peale tegin.

Reedel käisin taaskord linnas, et kokku saada oma Inglise sõbransti Adellega ning Madise ja Kairiga, kes alles alustasid oma teekonda Austraalias. Üritasin siis nõu ja jõuga neid ajata ja kasulikke näpunäiteid jagada. Ja otseloomulikult käisin rahavahetamas, et viimased reisiasjad korda saada :) Õhtul viis pere meid kõrval linna restosse õhtusöögile, mis pidi olema meie viimane ühine õhtusöök aga jah....sellest juba hiljem :) Sõime, jõime veini ja rääkisime viimseid jutte...kahju oli ära minna...lühikese ajaga said nad ikka väga armsateks meile. Olid nad meie vastu ju nii kenad ja abivalmis...aitasid meid igati.

Laupäeva hommikul panime veel viimased asjad kohvritesse ja papi viis meid lennujaama. Jätsime perega hüvasti ja teekond Aasiasse võis alata....või siis mitte. Nimelt selgus, et meil oli viisaga jama...tegime selle netis ja selle info järgi pidime viisa templi ja muud vajalikud kohale jõudes saama....aga tutkit, ei olnudki nii. Lisaks sellele nõudsid nad meilt Vietnamist väljasõidu pileteid, mida meil ka ei olnud. Ja ega nad siis meid lennuki peale ei lasknud. Alguses ütles tädike, et pileteid ümbertõsta ei saa ja raha tagasi ka ei saa...vot siis oli küll nutt kurgus. Sai ju nende piletite eest suur summa välja käidud ja niisama neid vastu taevast ka ei tahaks lasta ju. Läksime siis Jetstari infoletti ja õnneks seal saime piletid esmaspäevaks samale ajale ümbertõstetud. Seega oli vaja esmaspäeva hommikul vara Vietnami saatkonda minna ja viisa asi korda ajada ning netist pileteid uurida. Olime tulivihased, sest netis oleva Visa-on-arrivali info kohaselt olime täitnud kõik punktid ja teinud täpselt nii nagu peab ja kuskilt ei leidnud me ka sellist reeglit, et meil peab riigist väljasõidupilet olema...nagu hiljem selgus oli see Jetstari enda leiutis. 

Tere kallid blogilugejad :) Kui teid veel on

Olen teid ja oma blogi unarusse jätnud. Nagu paljud teist juba teavad, siis olen ma omadega Vietnamis. Teen siis lühida kokkuvõtte meie viimasest Austraalia sihtkohast Sydneys ja lõpetan oma armsa blogi ilusti ära :) Tegemisi ja toimetamisi on üsnagi palju, seoses Aasias trippimisega, et ei ole aega ega viitsimist blogi kirjutada. Tagasi tulles saan teile oma muljeid jagada. Uskumatult kiiresti on läinud need peaaegu 8 kuud, mis Austraalias veedetud sai. Minu jaoks oli see ääretult põnev ja huvitav aeg kuna sain ju olla teisel pool  maakera ja iseenda eest ja oma tegude eest vastutada. Emotsioonid on segased, kuna igatsen kodu, kuid samas igatsen ka Austraaliat, mis sai selle aja jooksul väga kalliks. Olge siis vahvad ja 1,5 kuupärast kohtume :)