Jõulud????

Homme on siis need kurikuulsad jõulud. No ei ole jõulutunnet kohe üldse mitte. Kus on lumi, verivorstid, hapukapsas ja sült? Selle asemel on mul siin päike ja kuumus :) Paar viimast päeva olen jälle lühkaritega ringi lipanud. Kui lühkarid ära võtta, siis oleks püksid ikka jalas :) ilusad püksid on jalga päevitunud. Mõtlesime siis ka, et mis jõuludel teha. Gemma meie LAV-i tüdruk tuli ideele teha salajõuluvana...mäletate kunagi koolis sai sama asja tehtud...kirjutatakse nimed  paberilipikutele ja siis pead mütsi seest ühe lipiku võtma ja kelle nime saad, sellele teed kingi. Mina sain oma lemmik saksa poisi Richardi nime. Eile siis käisin poodides tuulamas, et mida 5 dollari eest saab (see oli limiit)...mõtlesin, et ostan reisümbermaailma mängu aga siis jäi silma pastaraamat ja kuna Richard on pasta maniakk, siis oli see talle ideaalseks kingiks :)
Homme õhtul on meil siis Carolina ja Kristiga väike jõuluõhtusöök. Teeme ahjukana ja kartulit ja juurikaid ja siis magustoiduks teen banaanipannkooke. Pühapäeval on meil suurema seltskonnaga jõululõuna, siis teeb igaüks midagi...hiljem paneme tšekid kõik kokku ja jagame ära, kes palju maksma peab. Meie teeme šokolaadikoogi ja siis veel mingi koogi, mida sööme jäätise ja karamellikastmega :) Tulevad veidrad aga loodetavasti huvitavad jõulud :) Igatsen juba praegu meie traditsioonilise jõululaupäeva järgi onu pere juures söögiorgiat pidades :) Aga järgmine aasta jälle. Häid jõule teile kõigile mu kallikesed. Loodan, et sellel aastal on jõuluvana teie vastu helde :P

Nädalavahetused hostelis :)

Eelmine laupäev töötasime pakkimises mõne tunni ja siis kobisime kodu poole. Käisime Carolinaga poes ja tagasi tulles sõitsid meist mööda meie Italiaanod Stefano ja Matteo...pidasid siis auto kinni ja küsisid, et kas me tahaks nendega Hobartisse minna. Kuna meil midagi paremat niikuinii teha polnud, siis olime nõus ja läksimegi mõneks tunniks suurde linna. Käisime window šoppamas ja jäätist söömas. Üsna mõnus oli vahelduseks uusi inimesi näha, sest siin väikses külas näeb kogu aeg samu inimesi. Teekond Hobartisse on üsna kurviline ja kogu aeg peab sõitma mäest üles ja alla. Kuna ma karuselle ei kannata, siis läks mul selle teepeal päris mitu korda süda ikka väga pahaks, hea, et ropsi peatust ei pidanud küsima :)
Reede õhtuti meil siin hostelis eriti midagi ei toimu aga laupäeviti küll. Siin majas kus meie elame on üsna igav, kuna siin on palju asiaate aga laupäeva  õhtuti käime Carolinaga Shedis istumas ehk siis telkijate hängimismajas. Seal on palju erinevaid ja huvitavaid inimesi koos ja nalja saab alati. Eelmisel laupäeval käisid meil külas meie hosteli endised 3 elanikku, kellega mina ja Carolina väga hästi läbi saime...hea ja tore olid neid jällegi näha...nüüd elavad nad siin kõrval linnas.
Kuna hetkel on mul jube palju vaba aega, siis sisustan seda ohtrate jalutuskäikudega. Noh päevas tuleb keskmiselt 20 km  ikka ära. Olen siin hostelis nii mõnedki inimesed jookma ja jalutama pannud :) Asiaadid imestavad, et ma igapäev nii palju jalutan ja kui viitsin, siis veel jooksen ka. Käisin mina kolmapäeval IGAs ehk siis kohalikus toidupoes ja järsku tuli minu kõrvale vanem naisterahvas ja ütles mulle...küll sina teed ikka palju trenni, igapäev näen sind kas jalutamas või jooksmas :) Vot nii väikses kohas elan. Muidu on siin inimesed ka väga sõbralikud, alati lehvitavad või teretavad.

Uus toakaaslane

Nädal aega oli meie toakaaslaseks April – tüdruk Hongkongist. Väga sõbralik ja armas tüdruk. Tema ja üks teine Hongkongi tüdruk otsustasid kolida telki kuna see on odavam. Saime siis järgmine päev uue toakaaslase...samuti nädalaks. Tüdruku Taiwanist, kes paar päeva tagasi kolis oma peiksiga ühte tuppa. Ja kolmapäeval saime jälle uue toakaaslase....kuti. Mul jäi karp lahti kui nägin, et meie tuppa marssis mingi poiss, kuna arvasin, et need on eraldi toad, mitte sega. Olin ikka väga tige ja pahane, sest minu jaoks on see privaatsuse rikkumine...ei saa enam riideidki toas vahetada ju. Tuli aga välja, et meie toakaaslane on gei :) või vähemalt meile tundub nii. Veidi kergem ja mugavam on olla küll aga ikkagi. Eks tal endal on ka kergem 3 tüdrukuga ühes toas olla. Tüübi nimi on Jan ja pärit on ta ülla ülla Saksamaalt. Õnneks on ta tore ja viisakas. Sellel nädalal on väga paljud Asiaadid minuga suhtlema hakanud, mis on tore aga nende nimesi on küll üsna keeruline meelde jätta :) Kusjuures siin hostelis on asiaadid väga sõbralikud ja seltsivad, tavaliselt hoiavad nad omaette ja teistega eriti ei suhtle.

Oleme siis juba 2 nädalat siin Tasmaanias olnud. Külm on...ikka väga külm. Ilmad on siin väga muutlikud. Hakkan juba vaikselt ära harjuma selle veidra eluga siin hostelis...isegi nahk hakkab külma duššiga harjuma ja enam ei olegi külm. Hea ja mõnus on külm dušš peale jooksmist :) Olin siin vahepeal mures, et kuidas kirsside hooajani vastu pidada...eriti rahaliselt, kunna üür on üsna pirakas. Eelmise teisipäeva hommikul kella 9 ajal koputas Val, hosteli manager uksele ja ütles, et kell 13 lähme kirsse pakkima. Üllatusest vajus lõug maani...kirsse ju veel ei korjatagi aga juba peab pakkima :) Järsku tulid siis kuskilt kirsid (põhjapoolt Tasmaaniast) ja need oli vaja Jaapani jaoks ära pakkida. Tegelikult käib sinna tööle minemine nimekirja alusel aga kuna see tuli nii järsku, siis ei saadud enamus inimesi  kätte ja seega pöörduti meie hosteli poole :) Küll meil alles vedas. Nii me siis olemegi juba pea 2 nädalat kirsse katsumas käinud. Esialgu küll mõned päevad nädalas ja ainult mõned tunnid päevas aga asi seegi, vähemalt saab üüri makstud ja süüa ka osta :) 

Mina olin siis esimeses sorteerijate grupis ja Kristi 2-s. Ühe liini taga on 3 inimest ja tehaks tiimitööd. Välja pean praakima, katkised, koledad ja liiga pehmed. Eile tuli minu juurde meie adminn ja küsis, et kas ma tahan kvaliteedikontrolli tegema hakata. Ega siis midagi muud üle jäänud kui nõustuda. Minu töö näeb siis välja nii, et käin paberi ja pastakaga mööda tšehhi ringi ja kontrollin liinide peal olevaid sorteerijaid...kirjutan üles, mis kell kontrollisin, mis nr liini, kas kantakse ette nähtud töövormi (kindad, müts, põll ja varukad), siis kontrollin neid kirsse, mis nad pakkimisse lasevad ja neid, mis mahlaks lähevad, siis käin veel teises ruumis ja kontrollin neid kaste, mis on juba ära pakitud - pean märkima üles, kas oli halbu kirsse ja kui oli siis milliseid , kas pehmeid, mädanenud, hallitanud või veel midagi. Töö iseenesest on lihtne aga veidi halb, sest ei taha teistele öelda kui midagi halvasti on...tean küll kui nõme see on aga tegelikult saab ju kõike viisakalt ja sõbralikult ka ajada :)

Inimesed seal pakkimismajas on väga sõbralikud ja toredad...vähemalt hetkel veel on, mine sa tea mis saab siis kui hooaeg peale hakkab ja pinge tõuseb. Olen juba erinevaid jutte kuulnud, et praegu on meil nii öelda treening ja katseaeg, et pärast jõule läheb asi karmimaks ja need kes korralikult tööd ei tee vallandatakse. Hetkel saame tunnitasu aga hiljem läheb asi tükitöö peale ja seega inimesed hakkavad lohakamad olema, et kiiremini teha. Töökoht asub hostelile üsna lähedal...10-15 mintsa jalutamist ja olemegi kohal. Hea ja mõnus jalutuskäik hommikuti. Tavaliselt kui lõpetame väga vara...juba 10.30 ajal siis lähen koju väikse ringiga, et oma sammud päevas ikka ilusti täis saada :) Ja kuna vaba aega on hetkel väga palju, siis käin 2 x päevas jalutamas ja kui viitsin, siis õhtul veel jooksmas ka.

Üha enam hakkab mulle kirsside pakkimine meeldima, sest saame kaasa võtta nii palju kirsse kui tahame ja kui kuulen, kui raske see kirsside korjamine tegelikult on, siis ei taha seda ikka üldse teha. Paar päeva tagasi kuulsin, kuidas Val ühele asiaadi neiule kirsside korjamist kirjeldas. Päevad on 12 tundi pikad, töötad 7 päeva nädalas, pead teistega sama kiire olema, muidu lastakse lahti...halbu kirsse kastis olla ei tohi...ka siis võidakse sind minema saata. Tundub päris hirmus.

Uus hostel, uued inimesed

Peale 40 mintsast bussisõitu jõudsimegi väiksesse linna nimega Huonville. Linn ise on väga nunnu...asub orus, niiet mäed on ümber ringi. Hostel ise on...jah...kallis on. Nädal on 160 dollarit ja tagatiseks pidi jätma 150 dollarit. Muidu oleks ok, et see suht kallis on, kuna on eurokas aga vot mõned asjad ajavad ikka kopsu üle maksa. Näiteks see, et soojadušši all käimiseks peab toppima masinasse 1 dollari, mille eest saab siis 5,5 minutit sooja vett...täielik ajuvabadus. Põhjuseks on see, et eelmine aasta pesid inimesed duššiall riideid ja raiskasid liiga palju sooja vett. Lisaks sellele on meil hostel turvakaameraid täis, ainult toas pole ja vetsudes ka mitte. Selle annaks ka veel andeks, kuna hosteli uksed on 24 h lukustamata ja elutoas on meil näiteks suur plasmateler, siis turvalisuse mõttes on see hea. Hosteli omanik on meil kuskil 35-40 aastane rahaahne Gei mees, kellele vaba ajal meeldib noori asiaadi poisse täis joota. Hosteli manager on mingi eit, kellele meeldivad ainult Asiaadid :) Üsna vahva. Õnneks on hostelis väga palju lahedaid inimesi ja väga palju on inimesi meie eelmisest hostelist. Kõige lemmikumad on LAV-ist pärit Gemma, Tšehhist pärit Mike ja siis 2 saksa kutti, kellest 1 on meie eelmisest hostelist ja teine on tema sõber. Peale nende on siin veel palju toredaid inimesi.

Linn on suurem kui Loxton, siin on isegi subway. Poeni on kuskil 15 mintsa jalutamist, mis on hea, sest pean oma 10 000 sammu ju täis tegema :) Reedel tulid meie hostelist veel 2 tüüpi siia, niiet osaliselt on tunne nagu oleks kodus. Laupäeval oli meil väike grill ja peale seda hängisime Carolina ja teiste toredustega piljardi-pingpongi majakeses. Saksa kutid Richard ja Philip on uskumatud koomikud, naersime ennast eile ikka päris korralikult ribadeks. Muide Richardiga sain tuttavaks Loxtonis...õpetasin ta ükskord riisi keetma :D On teine alles 19 ja äsja pesast välja lennanud. Loodan südamest on kirsside korjamine on siis seda ootamist väärt. Muidu on mõnus ja tore aga teatus asjad ajavad lihtsalt marru...soojavee värgist ei saa ma vist kunagi üle. Käin külma dušši all aga eile siis annetasin neile selle 1 dollari, olgu õnnelikud ja ostku omale midagi ilusat. Kui siin pole nii toredaid inimesi, siis oleks lausa piin siin olla. Tihti tekib küsimus, et mis ma selle 160 dollari eest siis saan, kui isegi mitte sooja vett. Ja kui nad meid tööle transpordivad, siis peame igapäev maksma bensuraha 5 dollarit. Uskumatud röövlid. Lüpsavad ikka mõnuga vaeseid backpackereid. Nonii, mõtlesin, et lähen teen keskpäevase jooksuringi aga kus sa sellega...väljas sajab....jälle. Ei saa isegi pesu pesta, sest väljas kuivatada ei saa ja kuivati eest ma 3 dollarit ka välja ei käi...unistagu edasi. Kuna riideid on üsna palju, siis pole kõige hullem. Homme peaks olema parem ilm...loodame :) Muide...võib-olla saame enne kirsside korjamist maasikaid korjata :) see on täielik röövimine, sest päevas teenid kuskil 40 dollarit ainult, kui oled enam-vähem korjaja aga parem kui mitte midagi, sest vähemalt saab siis üürigi makstud ja ei pea oma sääste ära raiskama. Ootame ja loodame, et varsti on siis meie kord tööd saada, kuna asi käib nimekirja alusel. Kui hostelisse saabud, siis pannakse nimi töölisti kirja. Varsti uued uudised :)

On the road again :)

Kohale jõudes pandi meid bussijaama juures maha, et ei peaks linnas ringi ekslema. Käisime poes, et süüa osta ööseks ja hakkasime bussi otsima, millega lennujaama saada. Bussiterminali jõudes kuulsin seljatagant lauset...No Way :) keerasin siis ümber ja keda minu silmad nägid...minu kallist Loxtoni sõpra Marki, kes on abielus Denissiga. Uskumatult heameel oli teda niimoodi lampi näha. Terve õhtu oli nägu naeru täis. Denissi ennast kahjuks ei näinud, sest tema oli Sydneys sõbrannat külastamas. Taaskord meelitas Mark mind Uus-Meremaale neid külatama minna. Kui aega ja raha on tahaks ikka ära käia.

Bussipilet oli 16 dollarit...röövlid. Kohale jõudsime kuskil 8.15 ajal õhtul ja siis otsisime omale mugava nurgakese, kuhu laagriplats maha panna...magamisplaani nagu nii ei olnud, seega otsisime omale piisavalt tegevust, et üleval püsida. Surfasin netis ja järsku hakkas Carolina Facebookis rääkima, teadsin, et ta ootab oma lendu Sydneys aga vot ei oodanudki...oli hoopis samas lennujaamas :D Tuli siis otsis mind üles ja ühines meie laagriga. Tema läks varasema lennuga kui meie.

Oligi aeg laager kokk korjata ja check-ini tegema minna. Magamiskotti kohvrisse pressides lõhkusin ka teise luku ära...kas pole mitte tore...polnud aega uut otsida ja ümber pakkida, seega üritasin lukku parandada...volaaaa....õnnestuski. See kohver on küll oma aja juba ära elanud. Luku juures on kohver õmblusest ka lahti, niiet varsti kukuvad mul asjad välja. Kobisime siis check-ini tegema - see oli nagu turul piruka järjekorras seismine. Mingi tädike röökis sihtkohti välja ja sina pididd siis oma pestud kõrvad kikki ajama ja lootma, et sa oma sihtkohta maha ei maga. Jõudsime check-ini üsna viimasel minutil....ja see oli meile tegelikult kasulik, sest meil olid kohvrid ülekaalus ja kuna oli kiire, siis tädike raha juurde ei nõudnud aga hoiatas, et järgmine kord peame 19 dollarit kumbki juurde maksma. Nii kui lennukisse istuma sain tuli unepoiss peale....polnud ju maganud peaaegu üldse. Kuulasin kohustusliku ohtusteatri ära, panin klapid kõrva ja minek unemati maale. Kuna lend oli ainult 1h ja 15 mintsa, siis ei jõudnud eriti magadagi kui juba kohal olime. Sadas ja oli üsna jahe...olime ju puhkusel kuuma päikse käes ja nüüd oli selline sombune ilm. Otsisime bussi, kes meid linna viiks...15 dollarit...jällegi röövimine. Kui onuke mu kohvit taha toppis, siis lendas sellel ka ratas alt ära :D nüüd on kindel, et mul on uut kohvrit vaja. Aga jama selles, et vot tavalist kohvrit ei taha mitte üldse kohe aga erilised kohvrid maksavad tsipa liiga palju.

Esimene asi kui linna jõudsime oli leida koht, kust hommikusöögi saaks...valik langes Subway peale :) Kuna Huonville on väike koht, siis sõidab siia hosteli juurde buss 1 x päecas kell 15.50, muidu käib veel teisigi busse aga need sõidavad hostelist paari kiltsa kaugusele ja oma hälvarist kohvriga ei tahtnud seigelda. Seega oli meil pool päeva aeg aHobartis ringi vaadata. Ilus linn, väga ilus ja palju ägedaid poode on ka, kus on ilusad kohvrid. Kuna ei tea veel millal tööle saab, siis ei saanud seda endale hetkel lubada...tuleb oodata kuni kirsid valmis saavad. Nii palju veel lubasin endale, et ostsin sportrinnahoidja...palju parem ja mugavam on jookmas käia...ikka väga palju mugavam. Ja motivatsioon jooksmiseks on ka :) Siiamaani olen tubli olnud ja igapäev või ülepäeva jooksmas käinud.

Great Ocean Road

Kui neti levi leidsin, siis üritasin Great Ocean Roadi pileteid bookida. Plaan oli neljapäeval teele asuda ja siis laupäevast teisipäevani Melbournes olla kuna Adelaides oleme juba olnud, kuid kahjuks väljuvad need reisid ainult kolmapäeviti ja laupäeviti. Seega ei jäänud muud üle kui laupäevani Adelaides olla. Raha üle kantud ja reis bookitud võis rahulikult laupäeva ootama jääda...vähemalt nii ma arvasin. Reede hommikul kella 9.30 ajal helises telefon. Võtsin siis unisena vastu ja helistati Reisibüroost. Öeldi, et alles on ainult 1 koht, kuigi päev varem oli veel mitu kohta alles. Kuna meile teised reisi variandid ei sobinud Tasmaania lennu tõttu, siis saadeti mulle raha tagasi...õnneks :) Ega siis midagi muud üle ei jäänud kui google lahti ja tuli hakata uut reisifirmat otsima...ega oli 1 päev. Õnneks leidus ühes teises firmas vabukohti rohkem kui üks ja bookisime sinna 2 kohta.

Laupäeva hommikul kell 6.45 korjati meid hosteli eest peale. Meie reisisellid Eestlased jäid Adelaide tööd otsima, et sinna mingiks ajaks paikseks jääda. Auto on neil plaanis maha müüa, sest linnas autot omada on üsnagi kallis lõbu...enamus hostelitel pole parklat ja tasulise kohas parkimine läheb jube kulukaks. Veel üheks müümise põhjuseks oli auto liigne bensu kulu...võttis see loom ju 12 liitrit 100 km kohta. Rääkisin neile kohe, et pole mõtet osta autot, mis sööb nii rämedalt bensiini, eriti kui nad enamus ajast 2kesi seda autot ju kasutavad aga ei kuulatud, oli vaja just see auto osta. Ei teagi kuidas selle maha müüdud saavad...suht romu auto. Muide tagurpidi käik hakkas lampi tööle uuesti. Aga ikkagi selle auto eest ei saa suht midagi.

Eniveis...korjati meid siis hommikul peale ja sõit võis alata. Meie üllatuseks oli bussijuhiks-giidiks noor tüdruk veidra nimega Nyree. Vanust küll ei küsinud aga pakun, et ta oli mingi 26-27. Kokku oli meid 11 koos giidiga...selline mõnus väike grupp, igaüks sai eraldi istuda ja laiutada.

Bussisõit võis alata...oma istekoha juures oleva akna peale kirjutas igaüks oma nime, riigi ja võis ka pildi joonistada. Siis tuli väike tutvumisring...pidi rääkima mõne nalja ning eelmistest ja järgmistest sihtkohtadest. Minu üllatuseks oli giid ja veel paar inimest Eestist väga huvitatud ja pommitasid mind pidevalt küsimustega :) Esimene päev möödus põhiliselt sõites mõne peatusega. Lõunat sõime väikeses linnas nimega Frances...meisterdasime omale wrappe. Peale enda tankimist suundusime läheduses asuvasse rahvusparki ning läksime veidiks ajaks matkma...ronisime ünsa suure kalju poole peale...vaade oli jällegi lummav. See kalju on väga populaarne mägironijate seas, kes kõik seal nagu väiksed sipelgad üles poole ronisid. Tagasi alla tulles nägime veidrat sisalikku, varem pole sellist näinud. Muidu rahulik ja ohutu tüüp aga kui ta hammustab, siis peab tal pea maha võtma, sest lahti ta enam ei lase. Nägime ka valgeid kängurusi. Muide nad ei ole eraldiliik, lihtsalt geneetilise veaga. Peale sündimist hülgab ema poja ja nii ongi tekkinud valgete kängurude lastekodu. Õhtul jõudsime pargi lähedal asuvasse ööbimispaika...väga mõnus ja hubane majake, kus ööbisime kõik ühes suures toas narivoodites. Õhtusöögi valmistas meile giid ise - Maroko kana. Väga hea asi oli kus-kusi ja salatiga, mis koosnes spinatist, pirnist, kreekapähklitest ja parmesanijuustust.

Hommikul oli väljasõit kell 8 alles, seega saime rahulikult magada ega pidanud kiirustama. Hommikusöök oli nagu rootsi lauas....palju erinevaid variante oli, niiet igaüks leidis endale miskit sobivat. Käisime jällegi matkamas ja ronisime mäeotsa. Lõunasöögiajaks läksime igivanasse vulkaani, mis pole enam miljoneid aastaid tegutsenud ja seepärast ei meenutanud see sugugi vulkaani. Teel alla nägin puuotsas Koaalat....nii nunnu karvapallike...ikka väga armas. Grillisime ja nautisime niisama ilma, mis ei olnud küll kõige parem aga samas ei olnud ka midagi hullu. Peale meie tahtsid meiega lõunatada ka Emud. Täiskasvanud emud on minu arust suht inetud olevused aga pisikesed pojad on küll nunnud. Suured linnud näevad välja räbalad ja juhmakad :) pole ka ime, sest nende aju on silmamuna suurune...vaesekesed. Nad olid päris julged...ei peljanud grilli juurde ronida ja toitu varastada. Õhtupoole jõudsime ihaldatud Great Ocean Roadi peale. Algus ei olnud midagi nii lummav aga vot pärast....oioioi. Läksime randa ja 12 apostlit vaatama, mis on siis merre jäänud kaljutükid. Lugesin siis kokku ja no ei saanud 12...küsisin, siis, et mis värk on...lugu siis selline, et neid oli 12 aga aja jooksul on meri neid nii palju alt uuristanud, et järgi on neid ainult 7,5. Sama saatus tabas ka London Bridget...ajaga on pool kaduma läinud...tegelikult mitte nii väga ajaga vaid rohkem 1 päevaga. Nägime poes postkaarte, kus oli 1 päevaga asi kokku kukkunud. Kuna õhtu oli pilvine, siis ei teadnud, kas näeme päikeseloojangut või mitte. Kella 20 ajal otsustasime siiski vaatama minna....eriti miskit ei näinudaga natuke ikka, kui minemata oleks jätnud, siis oleks raudselt pilvitu taevas olnud. Õhtul istusime elutoas, rääkisime juttu ja mängisime joomismängu nimega Circel of death , selle geniaalse mängu peale tuli meie tore giid :)...üsna vahva mäng oli. Kui said kaardi numbriga 6, siis said valida ühe inimese ja tema näo täis sodida .

Esmaspäeva hommikul oli äratus kell 5.30, sest läksime 12 apostli juurde päikesetõusu vaatama. Hommik oli ikka meeletult külm...päris kindel ei ole aga tundus, et on alla 10 kraadi. Kui päikesetõus nähtud, suundusime tagasi hostelisse, et hommikust süüa, asjad kokku panna ja teele asuda. Sõitsime mööda Great Ocean Roadi, mis oli nagu postkaartidel on aga jube palju mäest üles-alla sõitmist ja kurve oli...süda läks nii mõnelgi korral pahaks. Tee peale jäi selline puhke koha moodi asi. Seal sai papagoisi sööta ja nägime ka koaalat. Jube tahtmine oli puu raputada ja ta sealt alla saada ja siis kallistada ja musitada :) Papagoisi on vägev sööta, nad olid väga julged ja sööki nähes lendasid kohe käe ja õla peale või ka pähe. Vahepeal läks kismaks kui neid liiga palju tuli. Sain neile pai teha :) Nii ilusad linnud...oleks heameelega ühe postiga koju saatnud, Eestis sellised poodides ei müüda. Sõitsime läbi pisikeste ookeani äärsete linnade Apollo Bay, kus käisime lõunat söömas, Lorne ja siis oli veel üks linn, mida kutsutakse Surfarite paradiisiks, kuna seal on kõik vinged surfi brändid nagu Ripcurl, Roxy, Volcom. Ostsin siis ka endale veel midagi firmakat – Roxy plätud...10 doltsi olid. Ülejäänud asjad olid ikka jube kallid seal. Sõime üüratult suurt jäätist ja suundusime Melbourni poole.

Tagasi teel

Puhkus sai läbi jube kiiresti ja oligi aeg tagasi teele asuda...lõpp-punt – Adelaide. Ööbimiskohad olid põhimõtteliselt samad nagu minnes, ainult Port-Augusta asemel ööbisime Port Piries ja ikka telgis :) Kuna kööki seal caravanipargis polnud, siis otsustasime minna McDonaldsisse sööma. Peale seda olid aga süümekad nii suured, et otsustasin õhtul jooksma minna. Kuna polnud juba 2,5 nädalat jooksnud, siis mõtlesin, et esialgu jooksen 20 mintsa ja siis teinepäev veidi rohke. Noh...20 minutist sai 45 minutit ja peale seda veel võimlesin ka muru peal...täitsa mõnus oli olla pärast. Öösel oli aga nii külm telgis magada, et ootasin kannatamatult hommikut :) Tõmbasin magamiskoti nii kinni kui sain ja lõpuks jäi ainult nina välja...hingata oli ikka veidi vaja. Nägime tee äärest soolajärve ja läksime uudistama. Ja oligi täitsa sool. Kõndides tundus nagu oleks lumi ainult, et mitte külm, katsudes jäi tunne nagu katsuks jääd...meil kui uisuplatsi töötajatel oli esimene mõte, et huvitav kas uisutada ka saab :)

Igas suuremas linnas oli minu missiooniks leida seesama lilla kleit, mida Alice Springsis nägin. Esimesed kahes linnas see ei õnnestunud...Targeti küll leidsin, kui seda kleiti sealt mitte. Olin juba üsnagi õnnetu, kuid õnneks leidsin selle Adelaidest ja seekord jäi pill tulemata :). 

ALICE SPRINGS

Mõtlesin, et kirjutan veel veidi Alice Springsist kuna eelmine kord üritasin kiiresti asjad kirja panna enne kui meelest lähevad ja mõned emotsioonid jäid mainimata. Nagu te teate, siis asub see linnake põhimõtteliselt keset kõrbe. Linn on pisike aga päris äge, väga palju sellised suveniirikaid on iganurga peal ja mulle ju sellised nännipoed väga meeldivad. Linnas on 2 jõge, mis enamus ajast on liivajõed :) Pean ära mainima ka kummalised avalikud vetsud. Välja näevad need veits meie miljoni peldiku moodi...säravad ja peened. Sisse saamiseks tuleb vajutada rohelist nuppu...nagu liftinupp :) Astud siis sisse ja meeshääl hakkab rääkima, et tere tulemast ning, et aega vetsus viibimiseks on 10 minutit...kahjuks ei proovinud, mis siis juhtub kui kauemaks jääda. Vetsus istudes lastakse ilusat muusikat, kõik on automaatne, vehid käega nupu ees ja vesi tõmmatakse peale, sama lugu ka käte pesemisega :) Päris naljakas aga samas mugav.