Minu telefoni surm :(

See nädal on meeletult palju vihma sadanud...ikka igapäev natuke. Teisipäeval sadas ikka päris kõvasti ja seega meie tööpäev lõppes üsna vara kuna kardeti, et võime haigeks jääda. Kuna pool päeva oli vaba, siis ostustasime taaskord kõik koos filmi vaadata...ja jälle langes valik Jackassi peale, kuid seekord siis 3 osa. No ja kuna Tiinal oli ka esimene osa arvutis olemas, siis vaatasime ka selle ära...väga hull Jackassi laine on olnud.
Kolmapäeval saime ka ikka natukene korjata aga jällegi hakkas vihma sadama, kusjuures see käib hooti, vahepeal paistab ka päike ja siis kallab jälle meeletult. Aga jah....nagu pealkirigi ütleb, siis otsustas minu kallis telefon, et talle siin teiselpool maakera ikka ei meeldi. Sai niiskust teine ja nüüd keeldub töötamast :( Kõige rohkem on kahju sellest, et ostsin enne Eestist ära tulekut telefonile mälukaardi, et saaks muusikat sinna panna ja kuulata ja nüüd siis ei saagi seda enam teha :( Õhtul tegime süüa ja vaatasime jällegi filmi...Water for elephants oli seekordne valik...väga hea film, soovitan soojalt.
Avastasime kohalikust poest jubehead kastmed, mis soobivad riisiga. Esmapäeval ostsime maguhapukastme, mis oli üli hea ja täna seenekastme, mis nii hea ei olnud. Leidsin ka neljaviljapudru ja olen seda juba 2 hommikut teinud :) kaneeli ja mandariini tükkidega on see ikka väga hea. Meie uusim avastus on riisileivakesed, mida müüakse ka Eestis aga siin on need erinevate maitsetega...tomati ja basiilikuga on üle prahi, söö või segaseks.  Ka täna sadas pool päeva vihma ja seega oli jällegi tööpäev poolik, sest vihmaga on ikka eriti nadi korjata. Meil on küll vihmajoped ja kummikud aga kui puuladvast korjata, siis voolab vesi varrukast sisse ja teeb kogu pusa märjaks. Täna oli meil lausa 2 filmi, mida vaatasime. Kõigepealt Sex and the city 2 ja siis The Town. Ka need olid täitsa mõnusad.
Homme on siis meie viimane tööpäev siin farmis, lähme apelsine korjama. Saime ka mandariinide pakkimist proovida, mis oli hea vaheldus nende korjamisele. Kahju on siit ära minna kuna siin on nii mõnus ja kodune olla ja ülemus on ka väga lahke ja sõbralik. Meil on suhteliselt vaba voli, kaua korjame ja milllal pause teeme ja vihmaga ei pea korjama kui ei taha...ühesõnaga see farm on armsaks saanud ja kahju on siit lahkuda aga loodame, et järgmised farmid kuhu satume on sama mõnusad ja inimesed seal sama toredad ja sõbralikud kui siin.

Oleme siin farmis olnud juba 1,5 nädalat ja töö hakkab otsa saama. Sellepärast lähemegi laupäeval Pethi tagasi, et uuesti Jobshopi külastada ja kuhugi poole edasi liikuda. Mandariine oli täitsa vahva korjata kuna süüa sai ka nii palju kui sisse mahtus aga käed ja jalad näevad üsna õudsad välja...ma poleks elusees uskunud, et mul võib jalgade peal korraga nii palju sinikaid olla....see on meeletu, vabaruumi enam põhimõtteliselt polegi :S
Nii aga eelmisest nädalavahetusest pisut rääkides, siis reedel käisime kohalikus pubis, mis asub siit farmist paari km-i kaugusel. Seal esines mingi kohalik bänd, kes esitas tuntud bändide lugusi, näiteks King of Leoni omi :) Siinsed kohalikud inimesed on üsna kummalised...üsna maakad ikka. Kodust välja tulles nad eriti peeglisse vist ei vaata :D Kuna olime üsna väsinud, siis ei viitsinud eriti kaua seal olla, seega tulime juba mingi 23 ajal koju, kuna hommikul oli jälle vaja tööle asuda. Laupäeva hommikul saime lõunani tööd teha, sest siis ütles meile John, et kui me tahame, siis võime edasi korjata aga ei pea seda tegema, kuna  meie 2 teisel eesti tüdrukul oli pohmakas ja nemad töövõimelised eriti ei olnud...ja mingi masin läks ka katki. Alguses läksime tagasi korjama aga kuna hakkas vihma sadama, siis loobusime.
Kuna õhtul pidid Tiina ja Landa sõbrad külla tulema jaanipäeva tähistama, siis otsustasime Laurega alkoholipoodi jalutada ja veini osta. Sinna jalutades nägime väga palju papagoisi aga teistsuguseid kui siin mandariini puude otsas näha on. Poest tagasi vantside lasi meile üks auto signaali...need olid Tiina ja Landa, kes olid ka poes käinud, võtsid meid peale ja sõitsime koos koju :)
Õhtul tuli siis külla hunnik eesti poisse, et grillida ja jaanipäeva pidada. Meie ülemus John oli nii armas ja grillis meile vorstikesi ja kartuleid, peole tulid veel ka tema naine ja poeg...väga toredad ja armsad inimesed. Vaatasime Jackassi 2 filmi,  rääkisime juttu ja jõime veini...mõnus õhtu oli. Johnil oli raskusi minu nime õigesti hääldamisega ja igakord kui ta valesti hääldas, siis sai ta oma naise käest noomida. Pühapäev oli vabapäev ning selle veetsime taaskord Jackassi vaadates...jep...seda sama 2 osa aga ikkagi oli naljakas. Päeval käisime farmi ümbruses jalutamas ja vaatasime taaskord filmi, seekord Wolf Creek`i. Kuna see on tõsielul põhinev ja Austraalias toimunud, siis ajas judinad peale küll.

Mandariini farm

Pole üsna ammu blogi täiendada saanud, sest asjad on kiiresti liikuma hakanud. Üritan siis nüüd järgi kõik     kirjutada.

Kolmapäeva hommikul ärgates oli tulnud sellelt farmerilt sõnum, et ta korjab meid peale Midlandi rongipeatusest kell 13. Tulime siis hostelist oma kompsudega rongijaama poole, et osta pilet ja sõita Pethist välja. Rongipileti ostmise süsteem oli meie jaoks ulme...kõik käib elektooniliselt, valid pileti tüübi ja tsooni ja siis topid aga raha automaati ja saad pileti. Muidu oli kõik tore ja lihtne aga me ei teadnud, mis tsooni piletit meil vaja on. Pöördusin siis ühe rongijaamas töötava onu poole, kes meid lahkesti aitas. Sõitsime Perthist umbes 70 kilomeetri kaugusele. Rongijaama tulid meile vastu mandariinifarmi manager John koos oma naisega. Väga toredad ja sõbralikud inimesed. John näeb välja täpselt nagu truckdriver oma vuntside pärast.  Sõitsime autoga veel umbes pool tunnikest väikesesse linna nimega Bindoon. John oma naisega elab seal linnas aga farm ise on linnast veidi väljas. Kohale jõudes küsis John meilt, kas tahame kohe tööle hakata ja meie vastasime muidugi jaaaa J Kuna kell oli alles 14 ka, siis saime üsna mitu tundi tööd teha.

Peale meie on siin farmis veel 2 eesti tüdrukut, 1 prantsuse ja 1 inglise tüdruk. Ka väga sõbralikud ja toredad. Meie elamine asub selles samas laos, kus mandariine pakitakse ja sorteeritaks ja veel miljon muud asja nendega tehakse. Siia lao nurka on ehitatud selline väike korteri laadne asi, kus on 2 magamistuba, köök, elutuba ja vannituba. Siin on isegi pesumasin, pliit, mikrolaineahi ja kõik  muu eluks vajalik olemas. Elutoas on ka telekas olemas. Selline pisike aga väga armas. Saime omale ühe toa, kus on 2 inimese voodi...üli suur ja üli pehme, siis on siin riidekapp ja öökapp ja radiaator on ka. 

Tööpäev algab siin kell 8, siis kell 12 on lõuna, mille peab ise tegema ja tööpäev lõpeb kell 17 või 18, siis kui päike loojuma hakkab. Vahepeal võib teha ka 2x20 minutit pausi. Ise tead, millal teed, keegi kontrollimas ei käi. Nii...töö ise näeb siis välja selline: antakse sulle selline suur kott, mille paned nagu titekoti omale traksidega kõhupeale. Alt käib see konsudega lahti, et siis oleks kergem mandariine kasti kallata. Siis antakse veel sellised oksakäärid, et saaks mandariine oksa küljest lahti lõigata, sest kui neid tõmmata, siis tuleb koor ka ära ja siis ei saa neid enam müüki saata. Vajadusel saab ka kindad kätte panna aga esimene päev ma neid ei vajanud. Puud iseenesest ei ole väga suured, väiksemad kui õunapuud. Puu tuleb täiesti puhtaks korjata, kõrgemalt mandariinide kätte saamiseks kasutame redelit. Muidu on tore redeli otsas turnida aga mõnikord ma unustan ära, et olen kõrgel ja jään papagoisi vahtima...õnneks alla veel lennanud ei ole aga üsna lähedal olen sellele küll olnud. Jalad on sinikaid täis, sest redelil turnides löön ennast pidevalt kuhugi ära ja vastu redelit toetades saan ka sinikaid. Ja siis kääridega olen ka paar korda näppu lõiganud aga midagi hullu pole sellest juhtunud. Mandariine korjatakse Pinidesse, need on sellised suured kastid...ikka väga suured. Suht euro aluse mõõtmeetega ja kõrgus on kuskil nabani või veits vähem. 1 pini hind on 60 dollarit. Hetkel on vaimustus suur, väga vinge on mandariine korjata ja oi kui head need on, ikka väga head J Üsna tihti tuleb ette, et redeliga puu ladvas olles võib ennast mandariine sööma unustada. Esimesel päeval korjasime 3 tunniga kahepeale 1 pini, mis pole üldsegi paha. Ka farmi manager John oli meiega väga rahul. Anname endast parima, et meid siia vajadusel uuesti kutsutaks.  Peale tööpäeva lõppu küsis John meie käest, et kas poodi tahame minna, kui vastasime jah, siis näitas tema sellepeale näpuga ühe rohelise kastiga auto peale ja ütles, et sellega võime minna. :D Enne ära minekut küsis John veel igaks juhuks üle, et kummal pool ma sõitma pean. Nalja sai nabani, sest liiklus on siis on teistpidi kui meil, päris mitu korda tuli ette, et kui tahtsin kaugtulesid põlema panna, siis vajutasin hoopis kojameeste nuppu. Aga hakkame sain ja jõudsime ilusasti ka poest tagasi. Jama oli ainult selles, et õues oli siis juba pime, kuna kell hakkas 18 saama ja tagasi sõites panime õigest teeotsas mööda aga õnneks mitte palju. Keerasime otsa ringi saimegi koju tagasi. Esimesed emotsioonid on ikka väga positiivsed. Teised eestlased ja ka kohalikud imestavad, et me nii kiiresti tööd saime, sest maandusime me alles esmaspäeva hommikul ju Perthi ja kolmapäeva poolest päeva tegime juba tööd J Asjad liiguvad praegu positiivses suunas...see on hea J Kuna siin netti ei ole ja õhtuti on veits igava võitu, siis ostsime reedel kohalikust poest interneti pulga, mis maksis 79 dollarit...enam vähem saab netis olla aeg ajalt ajab vihale, kuna kaob ära aga parem ikka kui mitte midagi.

Selle neti aktiveerimine oli omaette ooper...ikka nagu väga ulme. Isegi elevanti oleks arvatavasti lihtsam osta. Et see jura tööle saada pidin helistama mingile numbrile ja seal tädike jauras igasugustest kaartide aktiveerimisest ja veel miljonist muust asjast ja siis peab valima, kas 1 või 2 jne. No ma siis valisin selle, mis mulle nagu sobima oleks pidanud aga ei toimunud midagi. Siis mingi jamamise tulemusena sain ma helistatud telstra infoliinile ja seal siis üks tädike aitas meid...jauras nagu 25 minutit...tahtis igasugu passinumbreid ja veel mitut erinevat asja. Lõpuks siis sain asja aktiveeritud.....jepikajeee J Eestis on see neti asi ikka miljon korda lihtsam. 

Kui olime ennast välja puhanud, siis läksime uuesti linna peale, et pangas käia. Seekord saime ka pangakaardi tehtud. Kuna vaba aega on hetkel päris palju, siis käisime niisama Perthi linnaga tutvumas. Helistasime farmindusega tegelevasse ettevõttesse, kes suunab Backpackereid tööle, sealt saime kohaliku jobshopi aadressi. Hüppasime sealt läbi ja voilaaaa :) Estonia on tõesti võlusõna. Neiuke kes seal töötas küsis meie käest, et kust me pärit oleme ja kui ütlesime, et Eestist, siis oli tal kohe meile tööd pakkuda. Saime ühe farmeri numbri...farm asub Perthist 70 kilomeetri kaugusel, mis on meie jaoks ideaalne. Majutus on kohapeal...muidugi tasuline aga suht hea hinnaga..50 dollarit nädal. Helistasime siis sellele farmi omanikule, kes oli rõõmus kui kuulis, et oleme Eestist, et ta on 3 nädalat Eesti tüdrukuid otsinud aga ei ole leidnud. Põhimõtteliselt on vist homme minek, pidi veel helistama ja ütlema, mis kell homme järgi tuleb...loodame, et siis teeb ka seda. Aga hetkel siis kõik, lasen teised inimesed ka netti :)
PS! Koduigatsus vaevab vahepeal :( aga loodan, et läheb ruttu üle

We made it :)

Jepikajeee...jõudsime siis esmaspäeva varahommikul Perthi kohale. Ootasime lennujaamas 2 tundi ja siis tuldi meile järgi. Ootasime 7.30 kohaliku ajajärgi lennujaamas tee ääres, kus on pick-up ja drop off koht mingit autot, mis meid peaks peale võtma. Mõne aja möödudes jäi meie juures seisma mingi auto, kust üks mees meile käega viipas...väga kahtlane tüüp oli ja pani kõhklema, et kas on ikka õige värk. Üks tüüp tuli autost välja ja näitas ühte paberit, kuhu peale oli minu nimi kirjutatud...uuris siis, et kas olen see isik. Siis läks nagu hirm üle, et õiged inimesed meid ikka peale korjavad. Noh...see auto oli mingi universaal...Ford vist, täiesti tavaline, ei mingit hosteli nime auto peal ega midagi. Auto sisu nähes sain šoki, see oli mingeid vanu ajalehti täis ja parim osa selle auto puhul oli see, et kui tagumise autoukse lahti tegin, siis vaatas mulle tooli pealt vastu kanajalg...nagu päris kanajalg. Mul vajus selle peale lõug maani...mida kuradit, lihtsalt on auto istme peal kanajalg. Üks tüüpidest siis hakkas naerma ja kogelema, teine küsis, et kas sain südamerabanduse. Üks neist on selle hosteli omanik, kus me ööbime. Ta nägi välja nagu sõnnikuloopija :) Teel hostelisse rääkisime veidi juttu ja need tüübid tegid omavahel veidraid nalju, mille peale ise hullult irvitasid. Eniveis...kohale jõudes oli meie üllatus päris suur...pildi pealt nägi hostel palju kobedam välja kui päriselt. Alguses pidime minema ühistuppa veel mingi 4 inimesega aga kui seda tuba nägime, siis mõtlesime kiiresti ümber ja läksime ikka kahesesse tuppa. Tuba on enam vähem...pole mingi luksus aga vähemalt parem kui ühistuba.
Kuna olime öösel lennanud ja lennukis magada ei saanud, siis olime üsna väsinud ja läksime mingi 9 ajal hommikul magama mõneks ajaks. Üles ärgates läksime linna peale asju ajama. Saime kätte kohaliku telefonikaardi, mille aktiveerimine on kordades keerulisem kui teil seal Eestis. Siis käisime pangas aga kuna jõusdime sinna suht sulgemise ajal, siis ei saanud kohe kaardi asju ajama hakata. Ja siis õhtul tegime Tax File Numbri ära ehk siis paberi majandus on tehtud, nüüd tuleb vaid oodata kuni need kohale jõuavad.

Kohalikud staarid :)

No ei saa ikka rahule teid jätta. Nii kui jutu lõpetasin lendas mingi kohalik tädi oma mehega meie juurde ja ütles: "I want to take picture with you" ja istus mulle põhimõtteliselt sülle :D Võtsin siis oma kompsu kohvi pealt ära, et tädike saaks istuda ja siis veel meiega pilti teha. Imelikud inimesed :)

Ikka veel Kuala Lumpuris

Et siis täna oli plaan minna linna peale...tutkit. 1. Pagasihoid oli meie jaoks liiga kallis 2. Linn oli liiga kaugel. Tuterdasime oma suurte pakikestega lennujaamast 500 meetri kaugusele ja siis loobusime :D Nii kohutavalt palav oli...õhku absoluutselt polnud, täitsa 0. Lennujaamas on mõnusalt jahe. Mõtlesime, et käime söömas ära ja siis viskame pikali, sest jube uni tuli peale. Kuna rämpstoitu ei tahtnud süüa, siis läksime siin mingisse restorani Taste of Asia. Valisime siis omale toidud välja ja hakkasime sööma...täitsa lõpp kui vürtsine see kohalik toit siin ikka on :S Mõtlesin, et põlen kohe maha. Võtsin Karri nuudlid...ammm....jah...seal oli terve hunnik mingeid muid ollusi ka sees, mis nägid välja nagu käsnad. Enam kohalikku toitu proovima ei hakka :D Võtsime siis peale sööki jälle oma 7 asja kaenlasse ja hakkasime otsima kohta kuhu magama heita. Leidsime siis sellise suhteliselt mõnusa nurgakese, kuhu ennast maha parkisime. Kohvrid toppisime suure lillepoti taha kinni ja käsipagasi võtsime kaissu, viskasime magamiskoti maha ja magasime täitsa mõnuga 5 tundi :) Üles ärgates oli üllatus suur, et nii kaua magasime...täitsa mõnus oli. See passimise aeg on üllatavalt kiiresti läinud, sest juba 3 tunnipärast saame hakata lennuki peale minema :D:D:D ja siis järgmine peatus Perth :)
Aga ma hetkel siis lõpetan oma loba, sest muidu te ei jõua lugeda nii palju. Järgmised uudised juba otse Perthist. Aaa nii palju võin öelda, et homme Perthi jõudes on kõigepealt plaan magada ennast oimetuks ja siis minna linna peale asju ajama...pangakaart, telefonikaart ja Tax File Number.

18.juuni ehk lend Kuala Lumpurisse

Kõigepealt suured tänud kõigile, kes minu sünnipäeva meelespidasid :)
Nii jutt jäi pooleli Kuala Lumpurisse lendamisel. Lennufirmaks valisime me Air Asia. Mina pole varem nii suure lennukiga lennanud...akende all on 3 kohta ja siis veel keskel ka. Meie kõrvale tuli istuma üks väga vahva inglanna, vanust võis olla mingi 30 äkki. Väga jutukas ja sõrbalik oli, töötab Bruneis õpetajana ning käis perekonnal külas. Kuna lennuk täitsa täis ei läinud, siis pakkus see naine, et ta istub rida taha poole, kus istus ainult üks inmene, et siis on parem magada ja ruumi ka rohkem. Noh magamisest väga välja ei tulnud midagi, sest kann oli istumisest kandiline, ruumi oli vähevõitu ja jalad kippusid ära surema :D aga natuke sai ikka magatud ka. Hommiku poole siis saime ka  süüa...isegi 2x. Esimene kord oli mingi ahjukartul ja kana ja teinekord makaronid ja kana. Täitsa söödav oli. Kokku kestis lend 13 tundi, mis oli minu elus siiamaani kõige pikem lend, päris väsitav oli teine. Jama oli see, et Londonist tulles oli õhtu või juba tegelikult öö ja Kualasse jõudes oli siin juba ühtu, sest neil on ajavahe 8 tundi, seega jäi minu  sünnipäev üsna lühikeseks.
Kualasse kohale jõudes oli kliima vahetus päris hull. Londonis sadas vihma ja oli sooja mingi 12-13 kraadi ja Kualasse jõudes oli soojakraade 30 ja seda õhtul...ka öösel oli siin väga soe. Ja muidugi on siin igalpool palmid :D Oleme oma aega sisustanud lennujaamas, kuna ei hakanud enam õhtul linna peale minema, kuid täna teeme seda kindlasti. Kui olime pagasi kätte saanud, siis oli esimene mõte leida dušširuum, kuna oli meeletult palav ja pesta polnud ka juba väga kaua saanud. Pika seiklemise ja küsimise peale leidsime dušširuumi üles ning saime pesta ja riideid vahetada...halleluuuja :D
Kui olime ennast puhtaks küürinud ja jälle inimesetunde tagasi saanud, siis otsisime omale koha pistiku lähedal põrandal, et läppareid laadida ja netis surfata...ülla ülla, siin on terves lennujaamas tasuta Wifi :D:D:D mis muide Londonis puudub. Panime oma laagriplatsi püsti ja hakkasime taaskord oma meeletut vabaaega kaardimängude, interneti ja filmide vaatamisega sisutama. Kuna ajavahe on päris suur, siis magama minekust midagi eriti välja ei tulnud, sest 1. polnud meil und, kuna olime lennukis maganud päris pikalt ja 2. siin lennujaamas käib 24/7 väga aktiivne elu ning kuna kohvid on meil külje all, siis ei julgegi väga magada. Ahjaaa...me oleme nagu mingi kohalike vaatamisväärsus :) 2 blondi tüdrukut nagu kapsaussid magamiskotti de sees, kõhuli maas ja läpparis surfamas. Iga teine jääb jõllitama, mis tegelikult juba ära tüütab aga peaasi, et neil endal tore on :)
Aga selleks korraks siis kõik. Lähme otsime kohvi, teeme end inimesteks ja siis linna peale turiste mängima :) Eks siis õhtul kui suurest väsimusest pingi alla pole kukkunud kirjutan teile linnas nähtust.
PS! Järgmise lennuni on meil veel priskelt 16 tundi ja veits peale aega :D

17.juuni ehk lahkumispäev

Uskumatu kui kiiresti need 3 kuud lendasid. Alles see oli kui pileteid broneerisime ja ma vingusin, et miks see aeg ikka nii kaugel on...ja nüüd on see käes. Eelnev nädal oli emotsionaalselt väga keeruline. Eriti pühapäev 12.juuni, kui tulid kokku kõik minu kallid sõbrad, et mulle parimat soovida ja soojade kallistustega teisele poole maakera saata. Paar päeva enne ära sõitu ja ka mineku päev ei olnudki mingit tunnet...absoluutselt mitte mingisugust tunnet, et jätan oma perekonna ja kallid sõbrad aastaks nii kaugele maha. Kui pileteid ostes tahtsin ma kohe ära minna, siis sellepäeva kätte jõudes hakkas juba enne ära minekut kodu ja sõprade igatsus tekkima. Tekkis ka väike hirm, sest tegelikult me ju hüppame tundmatus kohas pea ees vette ega tea, mis meid ees ootab. Minu peas jooksevad pidevalt võidu hirm ja põnevus.

Öö enne ära minekut sain üllatavalt hästi magada, teades iseennast arvasin ma, et ei saa silmi üldse kinni aga hoopis vastupidi...magasin nagu kott ja ärkasin alles äratuskella peale. Pagasit pakkisin ka ära sõidu hommikul üsna mitu korda ümber, sest mõnisada grammi oli lubatust üle ja nagu naised ikka ei suutnud ka mina ostustada, mida mul on vaja ja mida mitte, sest minu jaoks oli uskumatult keeruline oma aastane elu 15 pluss 7 kilo sisse ära mahutada. Aga wuppiduu hakkama ma sain :) Lennujaama tulid mind ära saatma ema, isa, õde ja minu kallid onutütred Emmi, Anne ja Mummi :) Kiitus ka Monsale, kes tahtis ka väga tulla, kuid pagana bussiliiklus ajas plaanid sassi. Üsna mitmed inimesed helistasid veel enne lennukile minemist, et head reisi soovida...kõik see tegi mind üliemotsionaalseks ja pisarad olid kerged tulema. Eriti hinge läks see, et minu kallis issike, kes elab pea 300 kilomeetri kaugusel leidis aega ja tahtmist mind ära saatma tulla.

Tallinna lennujaamas sai nalja :D Olime meie juba varakult kohal ja puha aga vot lennuki peale saime ikka viimase kutse peale, sest nii pagasi kui ka passi järjekorrad olid meeletud. Kui kuulsime, et on viimane kutse Londoni lennule, siis panime jooksuga järjekorra lõpust ette ja viskasime ruttu oma passid tädikesele letti, vaatamata seljataha, kas äkki keegi mölisema ei kuku, et trügida julgesime. Lõpp hea kõik hea...lennukile me jõudsime.

Lend Londonisse läks väga kiiresti kuna vahemaa ei ole väga pikk. Kohale jõudes otsisime omale vabad toolid, kuhu ennast maha parkida ja 10 tundi Kuala Lumpuri lendu oodata. Õnneks tuli meie  sõbranna Kersti, kes elab Londonis meid lõbustama ja aeg läks kiiresti...mängisime uno kaarte ja rääkisime Austraaliast, kus ka Kersti käinud on. Kui Kersti õhtul kodu poole liikuma hakkas ja me Kristiga lennujaama omapäi jäime, siis sisustasime oma meeletut vabaaega kaardimängudega. Kui saabus lõpuks aeg Check-in`i teha, olime õnnelikud, et varsti varsti saab lennukisse magama, sest uni hakkas vägisi kimbutama. Kuna läbi neti check-in`i tehes me kõrvuti istuma ei saanud, siis kurtsime oma muret tädikesele, kes meie pagasit kaalus ja piletid andis. Ta oli nii tore ja abivalmis, et sai meid kõrvuti istuma ja mina sain veel akna alla ka :) Lootes, et üsna pea saame lennukisse ajas tigedaks see, et mingitel tehnilistel põhjustel lükkus meie lend tunni võrra edasi ja pidime veel passima...

Sissejuhatus :D

Nonii kallid sõbrad ja muud huvilised nagu lubatud, siis hakkan ma blogi pidama, et saaksite meie seiklustel silma peal hoida. Hetkel on mul juttu meeletult palju, kuna passime Kuala  Lumpuri lennujaamas ja kuna und ei ole ja linna minekuks on aeg veel varane, siis otsustasin blogiga algust teha. Loodan, et ka hiljem saan ikka aeg ajalt seda täiendada.