Mandariini farm

Pole üsna ammu blogi täiendada saanud, sest asjad on kiiresti liikuma hakanud. Üritan siis nüüd järgi kõik     kirjutada.

Kolmapäeva hommikul ärgates oli tulnud sellelt farmerilt sõnum, et ta korjab meid peale Midlandi rongipeatusest kell 13. Tulime siis hostelist oma kompsudega rongijaama poole, et osta pilet ja sõita Pethist välja. Rongipileti ostmise süsteem oli meie jaoks ulme...kõik käib elektooniliselt, valid pileti tüübi ja tsooni ja siis topid aga raha automaati ja saad pileti. Muidu oli kõik tore ja lihtne aga me ei teadnud, mis tsooni piletit meil vaja on. Pöördusin siis ühe rongijaamas töötava onu poole, kes meid lahkesti aitas. Sõitsime Perthist umbes 70 kilomeetri kaugusele. Rongijaama tulid meile vastu mandariinifarmi manager John koos oma naisega. Väga toredad ja sõbralikud inimesed. John näeb välja täpselt nagu truckdriver oma vuntside pärast.  Sõitsime autoga veel umbes pool tunnikest väikesesse linna nimega Bindoon. John oma naisega elab seal linnas aga farm ise on linnast veidi väljas. Kohale jõudes küsis John meilt, kas tahame kohe tööle hakata ja meie vastasime muidugi jaaaa J Kuna kell oli alles 14 ka, siis saime üsna mitu tundi tööd teha.

Peale meie on siin farmis veel 2 eesti tüdrukut, 1 prantsuse ja 1 inglise tüdruk. Ka väga sõbralikud ja toredad. Meie elamine asub selles samas laos, kus mandariine pakitakse ja sorteeritaks ja veel miljon muud asja nendega tehakse. Siia lao nurka on ehitatud selline väike korteri laadne asi, kus on 2 magamistuba, köök, elutuba ja vannituba. Siin on isegi pesumasin, pliit, mikrolaineahi ja kõik  muu eluks vajalik olemas. Elutoas on ka telekas olemas. Selline pisike aga väga armas. Saime omale ühe toa, kus on 2 inimese voodi...üli suur ja üli pehme, siis on siin riidekapp ja öökapp ja radiaator on ka. 

Tööpäev algab siin kell 8, siis kell 12 on lõuna, mille peab ise tegema ja tööpäev lõpeb kell 17 või 18, siis kui päike loojuma hakkab. Vahepeal võib teha ka 2x20 minutit pausi. Ise tead, millal teed, keegi kontrollimas ei käi. Nii...töö ise näeb siis välja selline: antakse sulle selline suur kott, mille paned nagu titekoti omale traksidega kõhupeale. Alt käib see konsudega lahti, et siis oleks kergem mandariine kasti kallata. Siis antakse veel sellised oksakäärid, et saaks mandariine oksa küljest lahti lõigata, sest kui neid tõmmata, siis tuleb koor ka ära ja siis ei saa neid enam müüki saata. Vajadusel saab ka kindad kätte panna aga esimene päev ma neid ei vajanud. Puud iseenesest ei ole väga suured, väiksemad kui õunapuud. Puu tuleb täiesti puhtaks korjata, kõrgemalt mandariinide kätte saamiseks kasutame redelit. Muidu on tore redeli otsas turnida aga mõnikord ma unustan ära, et olen kõrgel ja jään papagoisi vahtima...õnneks alla veel lennanud ei ole aga üsna lähedal olen sellele küll olnud. Jalad on sinikaid täis, sest redelil turnides löön ennast pidevalt kuhugi ära ja vastu redelit toetades saan ka sinikaid. Ja siis kääridega olen ka paar korda näppu lõiganud aga midagi hullu pole sellest juhtunud. Mandariine korjatakse Pinidesse, need on sellised suured kastid...ikka väga suured. Suht euro aluse mõõtmeetega ja kõrgus on kuskil nabani või veits vähem. 1 pini hind on 60 dollarit. Hetkel on vaimustus suur, väga vinge on mandariine korjata ja oi kui head need on, ikka väga head J Üsna tihti tuleb ette, et redeliga puu ladvas olles võib ennast mandariine sööma unustada. Esimesel päeval korjasime 3 tunniga kahepeale 1 pini, mis pole üldsegi paha. Ka farmi manager John oli meiega väga rahul. Anname endast parima, et meid siia vajadusel uuesti kutsutaks.  Peale tööpäeva lõppu küsis John meie käest, et kas poodi tahame minna, kui vastasime jah, siis näitas tema sellepeale näpuga ühe rohelise kastiga auto peale ja ütles, et sellega võime minna. :D Enne ära minekut küsis John veel igaks juhuks üle, et kummal pool ma sõitma pean. Nalja sai nabani, sest liiklus on siis on teistpidi kui meil, päris mitu korda tuli ette, et kui tahtsin kaugtulesid põlema panna, siis vajutasin hoopis kojameeste nuppu. Aga hakkame sain ja jõudsime ilusasti ka poest tagasi. Jama oli ainult selles, et õues oli siis juba pime, kuna kell hakkas 18 saama ja tagasi sõites panime õigest teeotsas mööda aga õnneks mitte palju. Keerasime otsa ringi saimegi koju tagasi. Esimesed emotsioonid on ikka väga positiivsed. Teised eestlased ja ka kohalikud imestavad, et me nii kiiresti tööd saime, sest maandusime me alles esmaspäeva hommikul ju Perthi ja kolmapäeva poolest päeva tegime juba tööd J Asjad liiguvad praegu positiivses suunas...see on hea J Kuna siin netti ei ole ja õhtuti on veits igava võitu, siis ostsime reedel kohalikust poest interneti pulga, mis maksis 79 dollarit...enam vähem saab netis olla aeg ajalt ajab vihale, kuna kaob ära aga parem ikka kui mitte midagi.

Selle neti aktiveerimine oli omaette ooper...ikka nagu väga ulme. Isegi elevanti oleks arvatavasti lihtsam osta. Et see jura tööle saada pidin helistama mingile numbrile ja seal tädike jauras igasugustest kaartide aktiveerimisest ja veel miljonist muust asjast ja siis peab valima, kas 1 või 2 jne. No ma siis valisin selle, mis mulle nagu sobima oleks pidanud aga ei toimunud midagi. Siis mingi jamamise tulemusena sain ma helistatud telstra infoliinile ja seal siis üks tädike aitas meid...jauras nagu 25 minutit...tahtis igasugu passinumbreid ja veel mitut erinevat asja. Lõpuks siis sain asja aktiveeritud.....jepikajeee J Eestis on see neti asi ikka miljon korda lihtsam.