Uluru, Kata-Tjuyta, Kings Canyon ja Alice Springs

Reede pärastlõunal jõudsime kuulsa Uluru juurde, pilet maksis 25 dollarit ja see kehtis 3 päeva...lisaks sai külastada ka Kata Tjutat, mis on ka üks üüratu kivikogumik. Kuna ööbida oli võimalik ainult resortis, mis oli päris kallis, siis otsustasime kasutada tasuta ööbimist. Nimelt on siin Aussis teede ääres sellised puhke alad, kus on võimalik telkida...olemas on ka grilli laadne asi ja vesi. Käisime poes, kust ostsime omale telgi ja suure plekkkruusi, kus süüa teha ning läksime oma ööbimiskohta, mis asus Ulurust umbes 25 km kaugusel. Grillisime õhtul vorstikesi ja tegime makarone soojaks.

Laupäeva hommikul läksime taas Uluru juurde...seekord matkasime ümber Uluru, kokku umbes 10 km-i.Ma pole vist elusees nii palju higistanud kui selle reisi ajal kokku, ilmad olid nii kuumad, et isegi hingamine ajas higistama. Kuulus on see Uluru küll aga mingit erilist muljet see ei jätnud....suur massiivne kivi...võib-olla oli asi selles, et saime ainult ümber selle käia ja eriti lähedale ei pääsenud, kuigi leidsime ühe kohas kust saime poole Uluru peale lausa kõndida vot see oli äge Peale seda läksime kaubanduskeskusesse, kus .laadisime läppareid ja üritasime minu oma ellu äratada. Õhtul tahtsime minna päikse loojangut ka Uluru juurde vaatama minna, kui hakkas sadama ja plaan jäi katki.

Pühapäeva pühendasime Kata-Tjutale, kus turnisime ja matkasime umbes sama distantsi. Tegelikult oli pikem rada kinni, kuna temperatuur oli üle 36 kraadi, kuid omal vastutusel võis sinna siiski minna ja seda me ka tegime ja see oli seda väärt...vaade oli hingematvalt ilus. Kuna õhtu oli ilus ja selge, siis otsustasime uuesti Uluru päikseloojangut vaatama minna ja seekord, siis õnnestus ka. Ööbisime jällegi seal samas telkimiskohas. Pesemine oli seal muidugi omaette ooper. Täitsin 4 liitrise veekanistri veega ja läksin siis oma asjadega võimalikult tiheda põõsa taha ja saigi end puhtaks pestud.

Esmaspäeva hommikul suunudsime Kings Canyoni poole. Jõudsime sinna peale lõunat ja kuna vihma sadas, siis matkama too päev ei läinud. Läksime oma ööbimiskohta ning hängisime seal...kui vihm järgi jäi saime basseinis hullata ja Yatzit mängida. Õhtul telki magama minnes und ei tulnud, sest Dingod ulgusid ümber ringi ja päris hirmus oli. Isegi dušširuumidel ja WC-on väravad ette pandud, et need sisse ei saaks. Teisipäeva hommikul läksime Kings Canyonisse matkama...see oli minu lemmik, sest olime niiiiii kõrgel, et vahepeal oli tunne nagu näeks maailma äärt. Veidi raske oli matkata kuna enamus teest oli trepp ja üles mäge ka veel aga hakkama saime :) Taaskord oli vaade meeletult ilus...vahel paneb ikka imestama kui vägev ja võimas võib loodus olla.

Kolmapäeval suundusime oma sihtpunkti Alice Springsi, et korralikult puhkust nautida. Kohale jõudes pidime haiglasse minema kuna meie autojuht Juhan oli eelmine päev oma varbaid matkates vigastanud ja need olid nüüd siniseks tõmbunud...õnneks katki midagi ei olnud. Hilisõhtul jõudsime ööbimiskohta, mis oli tõeline paradiis. Tuba maksis ainult 22.50. Toas oli 2 narivoodit, telekas, külmkapp, vannituba, WC, riidekapp ja maani aknad vaatega taha aeda, kus oli bassein. Me ei suutnud uskuda, et sellise summa eest on võimalik nii vinges kohas ööbida. Järgmisel päeval läksime linna uudistama ja šoppama...oi kus me šoppasime. Ma pole elusees nii palju šopanud. Oli mõnus päev, šoppasime, sõime jäätist, lebotasime basseini ääres, kui liiga kuumas läks, sest vahepeal oli kraade ikka 40 ringis ja õhtul tegin omale veel vahuvanni ka....nii mõnna oli...kuulasin oma lemmikmuusikat ja lihtsalt olin...super. Juba neljapäeva õhtul otsustasime, et jääme 2 öö asemel 3-ks ööks. Kuna see oli tõeline paradiis ja nii mõnus oli lõõgastuda. Muidu on Alice Springs vahva linn aga liiga palju aborigeene on. Näiteks pimedas ei soovitata tänavatel jalgsi liikuda, sest mõned aborigeenid on vägivaldsed ja on ette tulnud vägitsamisjuhtumeid.

Reedel läksime ja tegime omale turismireisi ka ikka...külastasime Roomajate maja. See oli võimas. Sattusime sinna just sellisel kellaajal, kus tutvustatakse mõningaid roomajaid ja neid sai ka sülle võtta ja paitada. Nagu paljud juba Facebookist näinud on, siis lasin omale püütoni ümber kaela panna. Kui enamusele teist tundub, et see on üks vastik ja ligane elukas, siis tegelikult oli ta kuiv, pehme ja nunnu. Muidugi ei arva ma seda siis kui ma temaga kuskil vabas looduses kokku peaks puutuma aga kuna ma teadsin, et ohtu pole, siis tahtsin jubedalt teda paitada ja katsuda.

Laupäeva hommikul lahkusime Alice Springsist ja hakkasime tagasi suunduma. Leidsin sealt Targetist ühe jube ilusa maxikleidi...lilla muidugi...lilledega ja puha ja too hetk ei ostnud seda kuna maksis 47 dollarit. Nüüd see aga piinab mind ja olen igast teepeale jäänud Targetist seda otsinud, kuid pole leidnud...loodan, et homme ehk Adelaidest leian, muidu hakkan vist küll nutma.

Varsti juba uued uudised :) Olge mõnusad

Puhkus võib alata :)

Esmaspäeva hommikul sai siis oma 7 asja kokku korjatud ja autosse pressitud. Enne tripi algust hüppasime veel pakkimismajast läbi, et viimased palgalehed ja viisapäevad saada. Kuna teekond oli üsnagi pikk, kuskil 2000 km, siis oli vahepeatusi päris mitu . Esimene ööbimiskohta Port Augustasse jõudmiseks, kus ööbisime karavani pargis, pidime üle jõe minema aga kuna Austraallased on piisavalt laisad, et mitte silda ehitada, siis oli seal selline asi nagu teepikendus ehk siis läksime meie autoga asfalttee jupi peale ja üks tädike sõidutas meid sellega teisele poole jõge :) Juhani ja Kristin magasid telgis ja meie Kristiga autos. See pole aga backpackeri auto ning seal oli äärmiselt ebamugav magada.Mina magasin ees ja Kristi taga. Kuna sellel autol pole käigukang seal, kus normaalsetel autodel, siis sain magada mõlema tooli peal...toppisin oma pusa ja kampsunid kahetooli vahele pehmenduseks. Magada eriti hästi ei saanud, kuna mul oli mingi metall jurakas kahetooli vahel ja see tegi haiget kui küljele keerasin ja torm oli ka väljas...välgutas ja värki. Hommikul ärgates mõtlesime, et saame rahulikult muneda, sest kell 10 on check out, jäime veidi hilja peale, kuid arvasime, et hommikusöögi lasevad ikka lõpuni süüa. Tutkit...läksin siis küsima kell 10, et kas on Ok kui sööme ära ja siis lähme...tädike vastas siis ilusti, et muidugi on ok aga siis peame teise öö eest ka maksma. Sellepeale toppisime asjad ruttu autosse ja läksime värava taha hommikust sööma :).

Teekond oli pikk ja maastik väga erinev. Kui Port Augusta poole jõudsime, siis oli mul tunne, et olen kuskil skandinaavias, sest maastik oli mägine. Vahepeal on aga tükk tühja maad. Päris kõrbes me kahjuks ei sõitnud, sest selleks on eraldi teed, kus mõnel sõitmiseks peab aborigeenidelt luba küsima ja sellise autoga nagu meil oli ei julgenud eriti kuskile pärapõrgusse minna ka. Kui siin lõuna pool on oht, et mõni känguru võib auto ette hüpata, siis seal põhja pool võivad ette jääda sisalikud, lehmad ja hobused. Minu jaoks oli ikka väga üllatav, et keset mitte kui midagi kuskilt 2 hobust välja kargavad ja auto ette hüppavad...õnneks saime enne neid pidama ja keegi viga ei saanud. Sisalikest oli küll kahju kui need alla jäid :( Kuigi maastik on siin ilus, siis paneb ikka aeg ajalt mõtlema, milline ruumi raiskamine see on...tuhandeid kilomeetreid tühja maad kui näiteks Taiwanis elab sama palju inimesi kui siin ja riik ise on väiksem kui Eesti. Vaesekesed peavad üksteise kukil elama ju.

Teisipäeval jõudsime väiksesse linna nimega Woomera. Väga pisike linn, kui ühest ostast jalutama hakkasime, siis oli linna lõpp iga külje pealt näha. See on mingi endine raketikatsetuste ja sõjaväebaasi linn. Inimesi seal eriti palju püsivalt ei ela aga koht iseenesest on nunnu...meile seal meeldis. Tahtsime korralikult magada ja seega võtsime toa, maksime selle eest 25 doltsi, mis ei olegi iseenesest nii üüratult palju. Meil oli toas telekas ja isegi külmkapp ja kiirkeetja. Seadsime ennast mõnusalt sisse ja läksime kööki süüa tegema...või noh mis söök see ikka oli...kiirnuudlid nagu ikka. Istusime õues ja sõime rahulikult kui järsku tuli meie juurde karavanipargi manager ja ütles, et sai tormihoiatuse...kuskil 15 minuti pärast on liivatorm kohal. Meil polnud hullu midagi, kuna ööbisime toas aga Juhani ja Kristin pidid telgis ööbima. Hakkasime siis kibe kiiresti oma varandust kokku korjama ja autosse toppima. Siis läksime meie toa lähedale õue tormi ootama :) Taevas oli jube tume ja välgutas ka...ootasime siis huviga ja kui see kohale jõudma hakkas, pugesime ruttu tuppa varju ja vahtisime akna peal. Torm oli päris tugev ja kiire...kuskil 30 mintsa ja pidu oligi läbi. Tuul oli nii tugev, et prügikastid väljas lendasid ja liiva oli nii palju, et nähtavus oli vahepeal 0. Kui peale tormi elektri tagasi saime, siis mängisime Jatzyt ja kobisime magama. Kristin ja Juhani jäid meie tuppa põrnadale magama, sest me polnud kindlad, et torm tagasi ei tule.

Kolmapäeva hommikul suundusime Coober Pedy poole, mis oli tõeline kõrbelinn...rohelust polnud, oli vaid liiv ja kivid. Coober Pedy on tuntud oma opaali kaevanduste poolest ning koobastesse ehitatud majade poolest. Linn ise on tühi ja masendav ning täis aborigeene, kes aeg-ajalt ikka hirmu nahka ajavad. Otsisime siis jällegi soodsat ööbimiskohta ja sattusime koobas-hostellisse :) Seal oli päris mõnus magada, sest ei pidanud muretsema, et konditsioneer ei tööta või midagi...hea jahe oli olla. Coober Pedy meile kellelegi eriti ei meeldinud. 1) seal läks mu läpakas lolliks ja minu pistik haihtus 2) Juhani ja Kristini auto ukse link ei töödanud, niiet kui linnas sõitsime, siis pidin ust kinni hoidma kuna see kinni ei seisnud 3) lisaks kõigele muule lakkas autol ka tagurpidikäik töötamast...seega edasipidi pidime auto parkima nii, et tagurdama ei peaks. Ühesõnaga selline halva energiaga linn tundus olevat. Neljapäeva hommikul sealt lahkudes oli linnast väljasõites politseireid, panid juhte puhuma ja tegid narko teste...meie juht oli tiptop :) Viskasime veel nalja selle üle, et eriti pull oleks see kui politsei paluks meil näiteks tagurdada kuhugi poole, siis roniksid 3 naist autost välja ja hakkaks seda usinasti lükkama :) Seekord läks õnneks ja seda me tegema ei pidanud.

Neljapäeval suundusime juba põhja teriitooriumile ja ööbisime roadhouses nimega Kulgera...võtsime toa, mis oli tibatillukene kuid voodi oli pehme ja mõnus. Lisaks sellele oli seal veel bassein, kus sai sulistada.

Viimane nädal Loxtonis

Viimasel nädalal töötasime ühes teises pakkimismajas, mis kuulus samale firmale aga asus kaugemal. Niisiis pidime me ärkama juba 4.50, et kuskil 45 -50 km kaugele tööle sõita. See oli omaette huvitav koht, sest seal pakiti ainult masinatega ja ülemusi seal üldse kohal ei olnud, olid ainult supervisorid, kes õnneks olid sõbralikud ja toredad. Esimesel päeval uues kohas tööl olles läksime apelsine sorteerima. See näeb siis välja nii, et masinast tuleb hästi palju apelsine ja siis meie peame kibekiiresti koledad välja sorteerima. Töö iseenesest pole raske ega midagi aga päev otsa liikuva lindi vaatamine paneb pea valutama ja süda kippus ka pahaks minema. Õnneks saime erinevaid asju teha. Näiteks saime jälle mingeid igivanu apelsine ümber pakkida :)

Kuna ilmad hakkasid kuumaks minema, siis tehti meie ainuke Loxtoni bassein lahti ja nii saigi viimane nädalavahetus basseini ääres lebotatud ja niisama tšillitud. Laupäeval oli Denissil, iiri türukul plaanis pitsa õhtu teha. Tema ja tema abikaasa Mark kutsusid siis mind ja Carlonat ka. Hüpasime woolyst läbi ning ostsime kana, ananassi ja juustu – pitsa õhtu võis alata. See oli tegelikult rohkem söögikooma. Reedel otsustasime rõdul istuda nagu ikka ja peale seda kluppi tantsu lööma minna. See reede ei olnud nii vinge pidu kui eelmine aga käras kah. Natuke alkoholi ja iga pidu võib tore olla :) Eriti veel kui ise selle eest maksma ka ei pea. Nimelt minu üks lemmikloomadest Mark, otsustas, et kuna see oli minu viimane reede Loxtoni klubis, siis teeb mulle kõik joogid välja, mis ma tahan :) Terve õhtu hoolitses ta selle eest, et mul klaas käes oleks. Kui rõdul istusime, siis tuli kellelgi idee, et võik apelsine vale käega vastu võrku loopida. Teha võis 3 sammu ja siis pidi viskama nii kõvasti kui jaksasid. Nalja sai nabani, sest see nägi suht kentsakas välja. Mina siis esindasid Eesti osavaid naisi. Vise oli päris totter ja läks vastu lampi...hea, et pirn katki ei läinud. Üks selline lahe juhtum oli veel. Kevin..meie iiri kutt oli jutuhoogu sattudes kogemata Deiniss ühte iiri tüdrukut vastu nina löönud. Ta siis vabandas hullult ja ütles, et Deniss võib talle kõrvakiilu anda, tema aga ütles, et ta ei ole piisavalt tugev ja ei taha seda teha. Andis siis selle ülesande mulle....ja mis te arvate, mis ma sellepeale tegin:)? Virutasin tüübile ikka päris korraliku litaka, nii, et põsk roosa oli.

Kui klubist tagasi tulime, siis kuulsin kisa väljas ja nagu ikka reedeti oli meie hosteli inimeste ja mingite kohalike vahel puhkenud tüli. Nimelt oli asi selles, et minu üks lemmikloomadest ehk siis Jack otsustas veidi nalja teha. Arvas tema, et meie hosteli kutid tulevad klubist ja viskas ühte apelsiniga. Selgus aga, et see oli keegi kohalik, kes ei olnud selle üle üldse kohe õnnelik. Kui Jack taipas, et tegu ei ole meie inimesega, siis ta vabandas ja ütles, et pidas teda kellekski teiseks aga oli juba hilja. Need oli nii marru läinud, et tahtsid hostelisse sisse tulla...meie omad siis jooksid mööda maja ringi ja panid uksi lukku, et nood sisse ei saaks. Kuna meil köögiaknad veidi irvakil on, siis keegi oli sealt nõudekuivatus- resti pealt panni kätte saanud ja hakkas seda vastu hostelit loopima. See mürgel ajas aga hosteli manageri üles, kes ei olnud sugugi õnnelik selle üle mis toimus.

Kuigi vahepeal sai vingutud, et jube igav ja nõme on nii väikses kohas nii kaua elada, siis tegelikult olen ma õnnelik, et seal olla sain, sest kohtasin nii palju erinevaid ja üliägedaid inimesi, kellest enamus jäävad mulle elulõpuni meelde :) Õnneks kohtan ma enamusi neist veel Tasmaanias, kuid mõndasi ei näe ma enam kahjuks kunagi.

Nonii nagu enamus teist teavad, siis oli mu läppar vahepeal puhkusel. Nimelt eelmine kolmapäev otsustas minu tore blond läpakas, et talle aitab windowsist ja lihtsalt peksis segast. Seega pidin ma siia uue peale saama. Kogu mu eelnev elu on nüüd koos eelmise win 7-ga läinud...haihtus õhku. Minu Swiss hotellis praktika ajal salaja pildistatud retseptid, Aussi pildid ja kõik muu, mis mul siin oli. Üritan teid siis nüüd kurssi viia sellega, mis vahepeal toimunud on. Loodetavasti suudab mu vana pea ikka asju meenutada.

Austraalia teeb imesi

1.     Minu Põhja-Eurooplase valged kanajalad on juba üsna jumekad, mida Eestis kunagi ei juhtunud. Pühapäeval päikse käes lesides oleks pidanud rohkem kreemi ikka peale panema, sest kõrbesin veidi ära. Muidugi oli Jackil nalja nabani, ütles mulle, et näen välja nagu apelsin aga minu mäletamist mööda on apelsin oranž J Ühesõnaga sai ta veidi nokkida. Nüüd olen ma jälle normaalne inimene ja järgminekord panen kindlasti rohkem kreemi.

2.    Mina...kujutage  nüüd ilusti pilti ette...mina olen enda jaoks avastanud jooksmise. Eestis ei suutnud  ma üle 10 minuti joosta ilma, et kopsud kurgus oleks aga siin jooksen ma igapäev või ülepäeviti 25-45 mintsa ja pole mingit probleemi. Laisematel päevadel jalutan J Aga siiski olen ülimalt üllatunud ja seda meeldivalt J Tagasi tulles võin lausa maratonil joosta.

Sangar Viivika

Busseltonis  olin ma tuntud moosipurkide ja pudelite avamise poolest aga siin olen ma raudsete kätega J Lugu siis selline, et läksime ükspäev kööki süüa tegema aga sattusime sinna tipp tunni ajal ja seega ruumi oli üsna vähe. Minu pisikesed koduloomad ehk siis Mark, Jack, Tom ja Richard kokkasid nädala toitu köögis. Keetsid kartuleid hoolega aga pott oli jube kuum ja pliididlt nad seda ära ei saanud. Käisid siis nagu kassid ümeb tulise pudru ja üritasid seda ära saada...neil oli ainult 1 köögirätik ja sellest neile ei piisanud J Ütleisin siis neile, et andku see rätik minu kätte. Jack veel ütles mulle, et ma talle häbi ei teeks, et vajub häbist maa alla kui ma selle kuuma poti tulelt ära saan. Võtsin siis mina rätiku ja panin üle poti nii, et sain sellega mõtlemast sangast kinni ja voilaaa pott oligi pliidilt maas...vaeste kuttide näod vajusid maani J

Kahjuks lahkuvad ka minu lemmikloomad Tom, Mark ja Jack meie hostelist kuid õnneks mitte enne mind ;) Viimasel ajal on nad mulle ikka jube kalliks saanud. Koridoris on neid alati rõõm kohata ja neid on kaugele kuulda, sest nii kui nina toast välja pistan, järgneb sellele Viiiiiviiiiikaaaaaaa J Võib-olla õnnestub mul nendega veel enne kodumaale naasmist siin Aussis kokku saada.

Tuba jälle meie päralt

Täna hommikul lahkusid meie kallid toakaaslased Sandrad, kes on võrratud saksa tüdrukud. Nendega sai ikka omajagu nalja ja naeru. Näiteks üks Sandratest räägib ja naerab unes J Alguses ehmatasin ma ikka päris korralikult ära kui keset ööd mingi naeru peale üles ärkasin aga hiljem harjusin ära. Tuba on nendeta nii tühi ja vaikne. Kui töölt koju jõudsime, siis ootas meid toas ees üllatus...kiri ja küpsised. Meie kallid S-id olid meile nunnu kirja kirjutanud ja meile maiustusi toonud. Reedel oli siis nende viimane reede siin Loxtonis ja kus see oli alles võimas J Istusime rõdul suure hunniku rahvaga, toimus grill hosteli kulul ja sai järjekordselt meeldivalt aega veedetud. Kell 23 suundusime hosteli rahvaga kohalikku kluppi, mis on nagu meie teine kodu. Oh üllatust kui kohale jõudsime...sissepääs oli 10 dollarit. Ega eriti ei tahtnud sellist summat välja käia aga sama tantsimis tahe oli suurem J Kuna meid oli ikka korralik hunnik inimesi nii umbes 20-25, siis üks meie paljudest Tom`idest kauples pileti hinna 5 dollari peale ja pidu võiski alata. Kluppi sisenedes oli minu ja Carolina üllatus suur...seal oli veel teine ruum ka. Oleme siin juba pikka aega olnud ja klubi ikka üsna tihedalt külastanud aga vot seda teist ruumi näinud ei olnud. Tuli välja, et see on avatud iga kahe kuu tagant 1x. Oi milline muusika sealt tuli...drumm & bass ja dub step ja muu selline, mida kõrval hea kuulata on. Tantsitud ja möllatud sai rohkem kui kunagi varem J Kuna Aussid on nõrgad pidutsejad, siis kell 1.30 seadsime sammud hosteli poole, kuna klubi pandi kinni. Istusin teistega veel veidi rõdul ja kuskil 3 ajal sättisin magama. Hambaid pesema minnes kohtasin tee peal Marki, kes ütles, et Jack magab ja teda üles ajada on võimatu. Selle uudise peale läks Lauren oma tuppa, võttis rohelise markeri ja lasi on fantaasial lennata. Vaene Jack nägi välja nagu Shrek J

Valgus tunneli lõpus

Meie Eesti paarike Kristin ja Juhan ostsid eile omale auto. Kuna ka neil on plaan Alice Springsi minna, siis tegime ettepaneku, et läheks koos, nii on ka bensu kulu poole väiksem ju. Olid selle mõttega üsnagi nõus J Hetkel on siis plaan töötada packingshedis veel mingi 3 nädalat kui saab ja siis enne Tasmaaniasse minekut Alice Springsis ära käia ja peale seda mööda Great Ocean Roadi Melbourni poole. Tuli ka endal uuesti tahtmine auto ikkagi osta aga loogiliselt võttes pole sellel enam ju mõtet ja kulukaks läheb ka...saab ka ilma selleta hakkama :D Ehk siis varsti jätame Loxtoniga hüvasti ja tuleb kaua oodatud PUHKUS J Loodame, et läheb siis nii nagu plaanitud. Nüüd on siis asjalood nii, et esmaspäeval ongi minek. Ütlesime täna juba tööl ka, et töötame ainult reedeni ja samuti teatasime ka hosteli omanikule, et Eestlased lahkuvad hostelist.

Muide üks huvitav ja hea uudis selgus neljapäeval  tööle sõites. Nimelt meie autojuht Lauren rääkis, et meil on võimalik tulumaksu tagasi saada ka farmitöö ajal hostelis raisatud raha eest. Ehk siis tegelikult saab igasendi sellelt tagasi. Siit ära minnes peame lihtsalt küsima hosteli managerilt tõendi sellekohta, et oleme siin olnud ja siis ongi kõik J Saadan ka meie eelmisse hostelisse kirja, et nad saadaks meie seal viibitud aja kohta paberi. See on ikka meeletu summa, mis sealt tagasi saame, sest kokku oleme varsti hostelite peale 2000 dollarit kulutanud ja kui selle kõik tagasi saame, siis :D....juhhhuuuuu. Muidugi enne kui see esitatud pole tundub see liiga hea, et tõsi olla, niiet õige aeg rõõmustamiseks on siis kui tulumaksu tagastust juulis täitma hakkame.

Eelmise loo kohta veel nii palju, et kui te nüüd mõtlete, et kuidas sai inimene, kes siin hostelis enam ei ela lihtsalt niisama siia sisse jalutada, siis see on tegelikult väga lihtne. Ülemisel köögil on nii öelda tagauks, kust saab trepist alla minnes taha hoovi. Kuna inimesed seal suitsetamas käivad ja alati enda järgi ust korralikult kinni ei pane, siis pole just väga keeruline sealt niisama sisse marssida.

Oleme siis nüüd juba 3 nädalat packingshedis töödanud ja see hakkab vaikselt mulle halvasti mõjuma. Muidu on seal OK töötada aga mõni päev on selline hullumaja, et hakka või nutma. Peab tegema 10 asja korraga ja siis ka ei olda rahul.Näiteks neljapäeval olin üksi 2 masina peal, vili jooksis väga kiiresti ja see oli sõna otsesesmõttes puhas plöga (viisakam väljend helladele silmadele  :D) jooksin nagu orav rattas ringi. Peale selle, et pool karbist tuli väljavahetada pidi ka mahlakaste tühjendama, milleks mul aega ei olnud. Minu kõrval masina peal oli üks teine Eesti tüdruk Kristin, kes elab ka meie hostelis. Muidu tore ja sõbralik tüdruk aga neljapäeval ajas ta mul närvi mustaks. Nimelt on meil mõlemal pool kastid kuhu tuleb sorteerida reruni ehk siis 2 klassi minevad mandariinid ja teise kasti mahla mandariinid. Kuna minu kastid olid täis ja mul tõesti ei olnud aega neid tühjendama minna, siis panin ka tema kasti mandariine kuna tema oli 1 masina peal ja loogiliselt võttes peaks tal rohem aega olema. Tuli siis meie Supervisor ja pahandas Kristiniga, et miks kastid nii täis on, et raske on neid ju nüüd ära viia, tema siis sellepeale, et need ei ole tema omad vaid minu omad. Supervisor saatis siis tema rahulikumat tööd tegema ja teise tüdruku alguses talle appi ja pärast tema asemele aga mina jooksin ikka üksi 2 masinavahet ja mulle kedagi appi ei saadetud. Hiljem oli Kristin minu peale pahane, et tema sellepärast riielda sai, et mina ka tema kasti mandariine panin. Selgitasin siis talle, et ma tõesti ei olnud võimeline rohkem asju korraga tegema. Temale aga jäi mulje, et ma meelega ei viinud neid kaste ära. Tule taevas appi ütleks ma sellepeale...ise ta ju nägi kuidas ma jooksin nagu segane ja tegin nii palju asju korraga kui sain. Igatahes oli see üks väga pingeline päev ja tahtmine lihtsalt koju tulla oli suur. Saime oma asjad jälle korda  ja reedel oli juba parem päev, kuigi ka suht kiire.

Plaan oli siis nv-l mitte tööle minna, kuna see on vabatahtlik ja reedel listi üleval ei olnud. Tutkit...peale esimest pausi tuli meie juurde üks tädike ja küsis, et kas oleme huvitatud nv-l töötamisest. Kuna tuli ju küsima, siis ei saanud ära öelda ja olime nõus. Nii palju siis meie kaua oodatud vabast nv-st. Reede õhtul siis erilist möllu minu jaoks ei olnud, kuna laupäeval pidime kella 7-ks jälle tööle minema. Istusin sellest hoolimata teistega rõdul ja jõin mõne siidri. Tõsi, magama kobisin varem kui tavaliselt reedeti J

See nädal on meie hostelisse uskumatult palju uusi inimesi tulnud ja enamus neist sakslased, kes on vanuses 18-20...jube noored. Muidu toredad ja nunnud kutid aga vot reede öösel nad mulle ei meeldinud. Kui magama tulin 23 ajal siis ärkasin iga tunni tagant üles, kuna nad lausa röökisid rõdul, mitte ei rääkinud nagu normaalsed inimesed. Olin juba parajalt tige kui kella 4 ajal jälle lärmi peale silmad lahti tegin, oli jube tahtmine välja minna ja paar head sõna öelda aga mõlesin, et kuna see on nende esimene reede siin, siis annan andeks J

Läksime siis laupäeva hommikul tööle koristama, ütleme nii, et järgmine nv sinna ei kipu eriti. Mul ei ole midagi selle vastu kui pean liine ja muid selliseid asju pesema aga kui peame masinate all roomaga ja käärinud vilju seal välja rookima ja ise seal laga sees püherdama, siis ei ole see just eriti vahva aga noh ära kannatasime  ja kui neljapäeval pangakontot näeme kuna palgapäev on, siis on tuju eriti hea J