Eelmise loo kohta veel nii palju, et kui te nüüd mõtlete, et kuidas sai inimene, kes siin hostelis enam ei ela lihtsalt niisama siia sisse jalutada, siis see on tegelikult väga lihtne. Ülemisel köögil on nii öelda tagauks, kust saab trepist alla minnes taha hoovi. Kuna inimesed seal suitsetamas käivad ja alati enda järgi ust korralikult kinni ei pane, siis pole just väga keeruline sealt niisama sisse marssida.

Oleme siis nüüd juba 3 nädalat packingshedis töödanud ja see hakkab vaikselt mulle halvasti mõjuma. Muidu on seal OK töötada aga mõni päev on selline hullumaja, et hakka või nutma. Peab tegema 10 asja korraga ja siis ka ei olda rahul.Näiteks neljapäeval olin üksi 2 masina peal, vili jooksis väga kiiresti ja see oli sõna otsesesmõttes puhas plöga (viisakam väljend helladele silmadele  :D) jooksin nagu orav rattas ringi. Peale selle, et pool karbist tuli väljavahetada pidi ka mahlakaste tühjendama, milleks mul aega ei olnud. Minu kõrval masina peal oli üks teine Eesti tüdruk Kristin, kes elab ka meie hostelis. Muidu tore ja sõbralik tüdruk aga neljapäeval ajas ta mul närvi mustaks. Nimelt on meil mõlemal pool kastid kuhu tuleb sorteerida reruni ehk siis 2 klassi minevad mandariinid ja teise kasti mahla mandariinid. Kuna minu kastid olid täis ja mul tõesti ei olnud aega neid tühjendama minna, siis panin ka tema kasti mandariine kuna tema oli 1 masina peal ja loogiliselt võttes peaks tal rohem aega olema. Tuli siis meie Supervisor ja pahandas Kristiniga, et miks kastid nii täis on, et raske on neid ju nüüd ära viia, tema siis sellepeale, et need ei ole tema omad vaid minu omad. Supervisor saatis siis tema rahulikumat tööd tegema ja teise tüdruku alguses talle appi ja pärast tema asemele aga mina jooksin ikka üksi 2 masinavahet ja mulle kedagi appi ei saadetud. Hiljem oli Kristin minu peale pahane, et tema sellepärast riielda sai, et mina ka tema kasti mandariine panin. Selgitasin siis talle, et ma tõesti ei olnud võimeline rohkem asju korraga tegema. Temale aga jäi mulje, et ma meelega ei viinud neid kaste ära. Tule taevas appi ütleks ma sellepeale...ise ta ju nägi kuidas ma jooksin nagu segane ja tegin nii palju asju korraga kui sain. Igatahes oli see üks väga pingeline päev ja tahtmine lihtsalt koju tulla oli suur. Saime oma asjad jälle korda  ja reedel oli juba parem päev, kuigi ka suht kiire.

Plaan oli siis nv-l mitte tööle minna, kuna see on vabatahtlik ja reedel listi üleval ei olnud. Tutkit...peale esimest pausi tuli meie juurde üks tädike ja küsis, et kas oleme huvitatud nv-l töötamisest. Kuna tuli ju küsima, siis ei saanud ära öelda ja olime nõus. Nii palju siis meie kaua oodatud vabast nv-st. Reede õhtul siis erilist möllu minu jaoks ei olnud, kuna laupäeval pidime kella 7-ks jälle tööle minema. Istusin sellest hoolimata teistega rõdul ja jõin mõne siidri. Tõsi, magama kobisin varem kui tavaliselt reedeti J

See nädal on meie hostelisse uskumatult palju uusi inimesi tulnud ja enamus neist sakslased, kes on vanuses 18-20...jube noored. Muidu toredad ja nunnud kutid aga vot reede öösel nad mulle ei meeldinud. Kui magama tulin 23 ajal siis ärkasin iga tunni tagant üles, kuna nad lausa röökisid rõdul, mitte ei rääkinud nagu normaalsed inimesed. Olin juba parajalt tige kui kella 4 ajal jälle lärmi peale silmad lahti tegin, oli jube tahtmine välja minna ja paar head sõna öelda aga mõlesin, et kuna see on nende esimene reede siin, siis annan andeks J

Läksime siis laupäeva hommikul tööle koristama, ütleme nii, et järgmine nv sinna ei kipu eriti. Mul ei ole midagi selle vastu kui pean liine ja muid selliseid asju pesema aga kui peame masinate all roomaga ja käärinud vilju seal välja rookima ja ise seal laga sees püherdama, siis ei ole see just eriti vahva aga noh ära kannatasime  ja kui neljapäeval pangakontot näeme kuna palgapäev on, siis on tuju eriti hea J