Puhkus võib alata :)

Esmaspäeva hommikul sai siis oma 7 asja kokku korjatud ja autosse pressitud. Enne tripi algust hüppasime veel pakkimismajast läbi, et viimased palgalehed ja viisapäevad saada. Kuna teekond oli üsnagi pikk, kuskil 2000 km, siis oli vahepeatusi päris mitu . Esimene ööbimiskohta Port Augustasse jõudmiseks, kus ööbisime karavani pargis, pidime üle jõe minema aga kuna Austraallased on piisavalt laisad, et mitte silda ehitada, siis oli seal selline asi nagu teepikendus ehk siis läksime meie autoga asfalttee jupi peale ja üks tädike sõidutas meid sellega teisele poole jõge :) Juhani ja Kristin magasid telgis ja meie Kristiga autos. See pole aga backpackeri auto ning seal oli äärmiselt ebamugav magada.Mina magasin ees ja Kristi taga. Kuna sellel autol pole käigukang seal, kus normaalsetel autodel, siis sain magada mõlema tooli peal...toppisin oma pusa ja kampsunid kahetooli vahele pehmenduseks. Magada eriti hästi ei saanud, kuna mul oli mingi metall jurakas kahetooli vahel ja see tegi haiget kui küljele keerasin ja torm oli ka väljas...välgutas ja värki. Hommikul ärgates mõtlesime, et saame rahulikult muneda, sest kell 10 on check out, jäime veidi hilja peale, kuid arvasime, et hommikusöögi lasevad ikka lõpuni süüa. Tutkit...läksin siis küsima kell 10, et kas on Ok kui sööme ära ja siis lähme...tädike vastas siis ilusti, et muidugi on ok aga siis peame teise öö eest ka maksma. Sellepeale toppisime asjad ruttu autosse ja läksime värava taha hommikust sööma :).

Teekond oli pikk ja maastik väga erinev. Kui Port Augusta poole jõudsime, siis oli mul tunne, et olen kuskil skandinaavias, sest maastik oli mägine. Vahepeal on aga tükk tühja maad. Päris kõrbes me kahjuks ei sõitnud, sest selleks on eraldi teed, kus mõnel sõitmiseks peab aborigeenidelt luba küsima ja sellise autoga nagu meil oli ei julgenud eriti kuskile pärapõrgusse minna ka. Kui siin lõuna pool on oht, et mõni känguru võib auto ette hüpata, siis seal põhja pool võivad ette jääda sisalikud, lehmad ja hobused. Minu jaoks oli ikka väga üllatav, et keset mitte kui midagi kuskilt 2 hobust välja kargavad ja auto ette hüppavad...õnneks saime enne neid pidama ja keegi viga ei saanud. Sisalikest oli küll kahju kui need alla jäid :( Kuigi maastik on siin ilus, siis paneb ikka aeg ajalt mõtlema, milline ruumi raiskamine see on...tuhandeid kilomeetreid tühja maad kui näiteks Taiwanis elab sama palju inimesi kui siin ja riik ise on väiksem kui Eesti. Vaesekesed peavad üksteise kukil elama ju.

Teisipäeval jõudsime väiksesse linna nimega Woomera. Väga pisike linn, kui ühest ostast jalutama hakkasime, siis oli linna lõpp iga külje pealt näha. See on mingi endine raketikatsetuste ja sõjaväebaasi linn. Inimesi seal eriti palju püsivalt ei ela aga koht iseenesest on nunnu...meile seal meeldis. Tahtsime korralikult magada ja seega võtsime toa, maksime selle eest 25 doltsi, mis ei olegi iseenesest nii üüratult palju. Meil oli toas telekas ja isegi külmkapp ja kiirkeetja. Seadsime ennast mõnusalt sisse ja läksime kööki süüa tegema...või noh mis söök see ikka oli...kiirnuudlid nagu ikka. Istusime õues ja sõime rahulikult kui järsku tuli meie juurde karavanipargi manager ja ütles, et sai tormihoiatuse...kuskil 15 minuti pärast on liivatorm kohal. Meil polnud hullu midagi, kuna ööbisime toas aga Juhani ja Kristin pidid telgis ööbima. Hakkasime siis kibe kiiresti oma varandust kokku korjama ja autosse toppima. Siis läksime meie toa lähedale õue tormi ootama :) Taevas oli jube tume ja välgutas ka...ootasime siis huviga ja kui see kohale jõudma hakkas, pugesime ruttu tuppa varju ja vahtisime akna peal. Torm oli päris tugev ja kiire...kuskil 30 mintsa ja pidu oligi läbi. Tuul oli nii tugev, et prügikastid väljas lendasid ja liiva oli nii palju, et nähtavus oli vahepeal 0. Kui peale tormi elektri tagasi saime, siis mängisime Jatzyt ja kobisime magama. Kristin ja Juhani jäid meie tuppa põrnadale magama, sest me polnud kindlad, et torm tagasi ei tule.

Kolmapäeva hommikul suundusime Coober Pedy poole, mis oli tõeline kõrbelinn...rohelust polnud, oli vaid liiv ja kivid. Coober Pedy on tuntud oma opaali kaevanduste poolest ning koobastesse ehitatud majade poolest. Linn ise on tühi ja masendav ning täis aborigeene, kes aeg-ajalt ikka hirmu nahka ajavad. Otsisime siis jällegi soodsat ööbimiskohta ja sattusime koobas-hostellisse :) Seal oli päris mõnus magada, sest ei pidanud muretsema, et konditsioneer ei tööta või midagi...hea jahe oli olla. Coober Pedy meile kellelegi eriti ei meeldinud. 1) seal läks mu läpakas lolliks ja minu pistik haihtus 2) Juhani ja Kristini auto ukse link ei töödanud, niiet kui linnas sõitsime, siis pidin ust kinni hoidma kuna see kinni ei seisnud 3) lisaks kõigele muule lakkas autol ka tagurpidikäik töötamast...seega edasipidi pidime auto parkima nii, et tagurdama ei peaks. Ühesõnaga selline halva energiaga linn tundus olevat. Neljapäeva hommikul sealt lahkudes oli linnast väljasõites politseireid, panid juhte puhuma ja tegid narko teste...meie juht oli tiptop :) Viskasime veel nalja selle üle, et eriti pull oleks see kui politsei paluks meil näiteks tagurdada kuhugi poole, siis roniksid 3 naist autost välja ja hakkaks seda usinasti lükkama :) Seekord läks õnneks ja seda me tegema ei pidanud.

Neljapäeval suundusime juba põhja teriitooriumile ja ööbisime roadhouses nimega Kulgera...võtsime toa, mis oli tibatillukene kuid voodi oli pehme ja mõnus. Lisaks sellele oli seal veel bassein, kus sai sulistada.