Jõulud????

Homme on siis need kurikuulsad jõulud. No ei ole jõulutunnet kohe üldse mitte. Kus on lumi, verivorstid, hapukapsas ja sült? Selle asemel on mul siin päike ja kuumus :) Paar viimast päeva olen jälle lühkaritega ringi lipanud. Kui lühkarid ära võtta, siis oleks püksid ikka jalas :) ilusad püksid on jalga päevitunud. Mõtlesime siis ka, et mis jõuludel teha. Gemma meie LAV-i tüdruk tuli ideele teha salajõuluvana...mäletate kunagi koolis sai sama asja tehtud...kirjutatakse nimed  paberilipikutele ja siis pead mütsi seest ühe lipiku võtma ja kelle nime saad, sellele teed kingi. Mina sain oma lemmik saksa poisi Richardi nime. Eile siis käisin poodides tuulamas, et mida 5 dollari eest saab (see oli limiit)...mõtlesin, et ostan reisümbermaailma mängu aga siis jäi silma pastaraamat ja kuna Richard on pasta maniakk, siis oli see talle ideaalseks kingiks :)
Homme õhtul on meil siis Carolina ja Kristiga väike jõuluõhtusöök. Teeme ahjukana ja kartulit ja juurikaid ja siis magustoiduks teen banaanipannkooke. Pühapäeval on meil suurema seltskonnaga jõululõuna, siis teeb igaüks midagi...hiljem paneme tšekid kõik kokku ja jagame ära, kes palju maksma peab. Meie teeme šokolaadikoogi ja siis veel mingi koogi, mida sööme jäätise ja karamellikastmega :) Tulevad veidrad aga loodetavasti huvitavad jõulud :) Igatsen juba praegu meie traditsioonilise jõululaupäeva järgi onu pere juures söögiorgiat pidades :) Aga järgmine aasta jälle. Häid jõule teile kõigile mu kallikesed. Loodan, et sellel aastal on jõuluvana teie vastu helde :P

Nädalavahetused hostelis :)

Eelmine laupäev töötasime pakkimises mõne tunni ja siis kobisime kodu poole. Käisime Carolinaga poes ja tagasi tulles sõitsid meist mööda meie Italiaanod Stefano ja Matteo...pidasid siis auto kinni ja küsisid, et kas me tahaks nendega Hobartisse minna. Kuna meil midagi paremat niikuinii teha polnud, siis olime nõus ja läksimegi mõneks tunniks suurde linna. Käisime window šoppamas ja jäätist söömas. Üsna mõnus oli vahelduseks uusi inimesi näha, sest siin väikses külas näeb kogu aeg samu inimesi. Teekond Hobartisse on üsna kurviline ja kogu aeg peab sõitma mäest üles ja alla. Kuna ma karuselle ei kannata, siis läks mul selle teepeal päris mitu korda süda ikka väga pahaks, hea, et ropsi peatust ei pidanud küsima :)
Reede õhtuti meil siin hostelis eriti midagi ei toimu aga laupäeviti küll. Siin majas kus meie elame on üsna igav, kuna siin on palju asiaate aga laupäeva  õhtuti käime Carolinaga Shedis istumas ehk siis telkijate hängimismajas. Seal on palju erinevaid ja huvitavaid inimesi koos ja nalja saab alati. Eelmisel laupäeval käisid meil külas meie hosteli endised 3 elanikku, kellega mina ja Carolina väga hästi läbi saime...hea ja tore olid neid jällegi näha...nüüd elavad nad siin kõrval linnas.
Kuna hetkel on mul jube palju vaba aega, siis sisustan seda ohtrate jalutuskäikudega. Noh päevas tuleb keskmiselt 20 km  ikka ära. Olen siin hostelis nii mõnedki inimesed jookma ja jalutama pannud :) Asiaadid imestavad, et ma igapäev nii palju jalutan ja kui viitsin, siis veel jooksen ka. Käisin mina kolmapäeval IGAs ehk siis kohalikus toidupoes ja järsku tuli minu kõrvale vanem naisterahvas ja ütles mulle...küll sina teed ikka palju trenni, igapäev näen sind kas jalutamas või jooksmas :) Vot nii väikses kohas elan. Muidu on siin inimesed ka väga sõbralikud, alati lehvitavad või teretavad.

Uus toakaaslane

Nädal aega oli meie toakaaslaseks April – tüdruk Hongkongist. Väga sõbralik ja armas tüdruk. Tema ja üks teine Hongkongi tüdruk otsustasid kolida telki kuna see on odavam. Saime siis järgmine päev uue toakaaslase...samuti nädalaks. Tüdruku Taiwanist, kes paar päeva tagasi kolis oma peiksiga ühte tuppa. Ja kolmapäeval saime jälle uue toakaaslase....kuti. Mul jäi karp lahti kui nägin, et meie tuppa marssis mingi poiss, kuna arvasin, et need on eraldi toad, mitte sega. Olin ikka väga tige ja pahane, sest minu jaoks on see privaatsuse rikkumine...ei saa enam riideidki toas vahetada ju. Tuli aga välja, et meie toakaaslane on gei :) või vähemalt meile tundub nii. Veidi kergem ja mugavam on olla küll aga ikkagi. Eks tal endal on ka kergem 3 tüdrukuga ühes toas olla. Tüübi nimi on Jan ja pärit on ta ülla ülla Saksamaalt. Õnneks on ta tore ja viisakas. Sellel nädalal on väga paljud Asiaadid minuga suhtlema hakanud, mis on tore aga nende nimesi on küll üsna keeruline meelde jätta :) Kusjuures siin hostelis on asiaadid väga sõbralikud ja seltsivad, tavaliselt hoiavad nad omaette ja teistega eriti ei suhtle.

Oleme siis juba 2 nädalat siin Tasmaanias olnud. Külm on...ikka väga külm. Ilmad on siin väga muutlikud. Hakkan juba vaikselt ära harjuma selle veidra eluga siin hostelis...isegi nahk hakkab külma duššiga harjuma ja enam ei olegi külm. Hea ja mõnus on külm dušš peale jooksmist :) Olin siin vahepeal mures, et kuidas kirsside hooajani vastu pidada...eriti rahaliselt, kunna üür on üsna pirakas. Eelmise teisipäeva hommikul kella 9 ajal koputas Val, hosteli manager uksele ja ütles, et kell 13 lähme kirsse pakkima. Üllatusest vajus lõug maani...kirsse ju veel ei korjatagi aga juba peab pakkima :) Järsku tulid siis kuskilt kirsid (põhjapoolt Tasmaaniast) ja need oli vaja Jaapani jaoks ära pakkida. Tegelikult käib sinna tööle minemine nimekirja alusel aga kuna see tuli nii järsku, siis ei saadud enamus inimesi  kätte ja seega pöörduti meie hosteli poole :) Küll meil alles vedas. Nii me siis olemegi juba pea 2 nädalat kirsse katsumas käinud. Esialgu küll mõned päevad nädalas ja ainult mõned tunnid päevas aga asi seegi, vähemalt saab üüri makstud ja süüa ka osta :) 

Mina olin siis esimeses sorteerijate grupis ja Kristi 2-s. Ühe liini taga on 3 inimest ja tehaks tiimitööd. Välja pean praakima, katkised, koledad ja liiga pehmed. Eile tuli minu juurde meie adminn ja küsis, et kas ma tahan kvaliteedikontrolli tegema hakata. Ega siis midagi muud üle jäänud kui nõustuda. Minu töö näeb siis välja nii, et käin paberi ja pastakaga mööda tšehhi ringi ja kontrollin liinide peal olevaid sorteerijaid...kirjutan üles, mis kell kontrollisin, mis nr liini, kas kantakse ette nähtud töövormi (kindad, müts, põll ja varukad), siis kontrollin neid kirsse, mis nad pakkimisse lasevad ja neid, mis mahlaks lähevad, siis käin veel teises ruumis ja kontrollin neid kaste, mis on juba ära pakitud - pean märkima üles, kas oli halbu kirsse ja kui oli siis milliseid , kas pehmeid, mädanenud, hallitanud või veel midagi. Töö iseenesest on lihtne aga veidi halb, sest ei taha teistele öelda kui midagi halvasti on...tean küll kui nõme see on aga tegelikult saab ju kõike viisakalt ja sõbralikult ka ajada :)

Inimesed seal pakkimismajas on väga sõbralikud ja toredad...vähemalt hetkel veel on, mine sa tea mis saab siis kui hooaeg peale hakkab ja pinge tõuseb. Olen juba erinevaid jutte kuulnud, et praegu on meil nii öelda treening ja katseaeg, et pärast jõule läheb asi karmimaks ja need kes korralikult tööd ei tee vallandatakse. Hetkel saame tunnitasu aga hiljem läheb asi tükitöö peale ja seega inimesed hakkavad lohakamad olema, et kiiremini teha. Töökoht asub hostelile üsna lähedal...10-15 mintsa jalutamist ja olemegi kohal. Hea ja mõnus jalutuskäik hommikuti. Tavaliselt kui lõpetame väga vara...juba 10.30 ajal siis lähen koju väikse ringiga, et oma sammud päevas ikka ilusti täis saada :) Ja kuna vaba aega on hetkel väga palju, siis käin 2 x päevas jalutamas ja kui viitsin, siis õhtul veel jooksmas ka.

Üha enam hakkab mulle kirsside pakkimine meeldima, sest saame kaasa võtta nii palju kirsse kui tahame ja kui kuulen, kui raske see kirsside korjamine tegelikult on, siis ei taha seda ikka üldse teha. Paar päeva tagasi kuulsin, kuidas Val ühele asiaadi neiule kirsside korjamist kirjeldas. Päevad on 12 tundi pikad, töötad 7 päeva nädalas, pead teistega sama kiire olema, muidu lastakse lahti...halbu kirsse kastis olla ei tohi...ka siis võidakse sind minema saata. Tundub päris hirmus.

Uus hostel, uued inimesed

Peale 40 mintsast bussisõitu jõudsimegi väiksesse linna nimega Huonville. Linn ise on väga nunnu...asub orus, niiet mäed on ümber ringi. Hostel ise on...jah...kallis on. Nädal on 160 dollarit ja tagatiseks pidi jätma 150 dollarit. Muidu oleks ok, et see suht kallis on, kuna on eurokas aga vot mõned asjad ajavad ikka kopsu üle maksa. Näiteks see, et soojadušši all käimiseks peab toppima masinasse 1 dollari, mille eest saab siis 5,5 minutit sooja vett...täielik ajuvabadus. Põhjuseks on see, et eelmine aasta pesid inimesed duššiall riideid ja raiskasid liiga palju sooja vett. Lisaks sellele on meil hostel turvakaameraid täis, ainult toas pole ja vetsudes ka mitte. Selle annaks ka veel andeks, kuna hosteli uksed on 24 h lukustamata ja elutoas on meil näiteks suur plasmateler, siis turvalisuse mõttes on see hea. Hosteli omanik on meil kuskil 35-40 aastane rahaahne Gei mees, kellele vaba ajal meeldib noori asiaadi poisse täis joota. Hosteli manager on mingi eit, kellele meeldivad ainult Asiaadid :) Üsna vahva. Õnneks on hostelis väga palju lahedaid inimesi ja väga palju on inimesi meie eelmisest hostelist. Kõige lemmikumad on LAV-ist pärit Gemma, Tšehhist pärit Mike ja siis 2 saksa kutti, kellest 1 on meie eelmisest hostelist ja teine on tema sõber. Peale nende on siin veel palju toredaid inimesi.

Linn on suurem kui Loxton, siin on isegi subway. Poeni on kuskil 15 mintsa jalutamist, mis on hea, sest pean oma 10 000 sammu ju täis tegema :) Reedel tulid meie hostelist veel 2 tüüpi siia, niiet osaliselt on tunne nagu oleks kodus. Laupäeval oli meil väike grill ja peale seda hängisime Carolina ja teiste toredustega piljardi-pingpongi majakeses. Saksa kutid Richard ja Philip on uskumatud koomikud, naersime ennast eile ikka päris korralikult ribadeks. Muide Richardiga sain tuttavaks Loxtonis...õpetasin ta ükskord riisi keetma :D On teine alles 19 ja äsja pesast välja lennanud. Loodan südamest on kirsside korjamine on siis seda ootamist väärt. Muidu on mõnus ja tore aga teatus asjad ajavad lihtsalt marru...soojavee värgist ei saa ma vist kunagi üle. Käin külma dušši all aga eile siis annetasin neile selle 1 dollari, olgu õnnelikud ja ostku omale midagi ilusat. Kui siin pole nii toredaid inimesi, siis oleks lausa piin siin olla. Tihti tekib küsimus, et mis ma selle 160 dollari eest siis saan, kui isegi mitte sooja vett. Ja kui nad meid tööle transpordivad, siis peame igapäev maksma bensuraha 5 dollarit. Uskumatud röövlid. Lüpsavad ikka mõnuga vaeseid backpackereid. Nonii, mõtlesin, et lähen teen keskpäevase jooksuringi aga kus sa sellega...väljas sajab....jälle. Ei saa isegi pesu pesta, sest väljas kuivatada ei saa ja kuivati eest ma 3 dollarit ka välja ei käi...unistagu edasi. Kuna riideid on üsna palju, siis pole kõige hullem. Homme peaks olema parem ilm...loodame :) Muide...võib-olla saame enne kirsside korjamist maasikaid korjata :) see on täielik röövimine, sest päevas teenid kuskil 40 dollarit ainult, kui oled enam-vähem korjaja aga parem kui mitte midagi, sest vähemalt saab siis üürigi makstud ja ei pea oma sääste ära raiskama. Ootame ja loodame, et varsti on siis meie kord tööd saada, kuna asi käib nimekirja alusel. Kui hostelisse saabud, siis pannakse nimi töölisti kirja. Varsti uued uudised :)

On the road again :)

Kohale jõudes pandi meid bussijaama juures maha, et ei peaks linnas ringi ekslema. Käisime poes, et süüa osta ööseks ja hakkasime bussi otsima, millega lennujaama saada. Bussiterminali jõudes kuulsin seljatagant lauset...No Way :) keerasin siis ümber ja keda minu silmad nägid...minu kallist Loxtoni sõpra Marki, kes on abielus Denissiga. Uskumatult heameel oli teda niimoodi lampi näha. Terve õhtu oli nägu naeru täis. Denissi ennast kahjuks ei näinud, sest tema oli Sydneys sõbrannat külastamas. Taaskord meelitas Mark mind Uus-Meremaale neid külatama minna. Kui aega ja raha on tahaks ikka ära käia.

Bussipilet oli 16 dollarit...röövlid. Kohale jõudsime kuskil 8.15 ajal õhtul ja siis otsisime omale mugava nurgakese, kuhu laagriplats maha panna...magamisplaani nagu nii ei olnud, seega otsisime omale piisavalt tegevust, et üleval püsida. Surfasin netis ja järsku hakkas Carolina Facebookis rääkima, teadsin, et ta ootab oma lendu Sydneys aga vot ei oodanudki...oli hoopis samas lennujaamas :D Tuli siis otsis mind üles ja ühines meie laagriga. Tema läks varasema lennuga kui meie.

Oligi aeg laager kokk korjata ja check-ini tegema minna. Magamiskotti kohvrisse pressides lõhkusin ka teise luku ära...kas pole mitte tore...polnud aega uut otsida ja ümber pakkida, seega üritasin lukku parandada...volaaaa....õnnestuski. See kohver on küll oma aja juba ära elanud. Luku juures on kohver õmblusest ka lahti, niiet varsti kukuvad mul asjad välja. Kobisime siis check-ini tegema - see oli nagu turul piruka järjekorras seismine. Mingi tädike röökis sihtkohti välja ja sina pididd siis oma pestud kõrvad kikki ajama ja lootma, et sa oma sihtkohta maha ei maga. Jõudsime check-ini üsna viimasel minutil....ja see oli meile tegelikult kasulik, sest meil olid kohvrid ülekaalus ja kuna oli kiire, siis tädike raha juurde ei nõudnud aga hoiatas, et järgmine kord peame 19 dollarit kumbki juurde maksma. Nii kui lennukisse istuma sain tuli unepoiss peale....polnud ju maganud peaaegu üldse. Kuulasin kohustusliku ohtusteatri ära, panin klapid kõrva ja minek unemati maale. Kuna lend oli ainult 1h ja 15 mintsa, siis ei jõudnud eriti magadagi kui juba kohal olime. Sadas ja oli üsna jahe...olime ju puhkusel kuuma päikse käes ja nüüd oli selline sombune ilm. Otsisime bussi, kes meid linna viiks...15 dollarit...jällegi röövimine. Kui onuke mu kohvit taha toppis, siis lendas sellel ka ratas alt ära :D nüüd on kindel, et mul on uut kohvrit vaja. Aga jama selles, et vot tavalist kohvrit ei taha mitte üldse kohe aga erilised kohvrid maksavad tsipa liiga palju.

Esimene asi kui linna jõudsime oli leida koht, kust hommikusöögi saaks...valik langes Subway peale :) Kuna Huonville on väike koht, siis sõidab siia hosteli juurde buss 1 x päecas kell 15.50, muidu käib veel teisigi busse aga need sõidavad hostelist paari kiltsa kaugusele ja oma hälvarist kohvriga ei tahtnud seigelda. Seega oli meil pool päeva aeg aHobartis ringi vaadata. Ilus linn, väga ilus ja palju ägedaid poode on ka, kus on ilusad kohvrid. Kuna ei tea veel millal tööle saab, siis ei saanud seda endale hetkel lubada...tuleb oodata kuni kirsid valmis saavad. Nii palju veel lubasin endale, et ostsin sportrinnahoidja...palju parem ja mugavam on jookmas käia...ikka väga palju mugavam. Ja motivatsioon jooksmiseks on ka :) Siiamaani olen tubli olnud ja igapäev või ülepäeva jooksmas käinud.

Great Ocean Road

Kui neti levi leidsin, siis üritasin Great Ocean Roadi pileteid bookida. Plaan oli neljapäeval teele asuda ja siis laupäevast teisipäevani Melbournes olla kuna Adelaides oleme juba olnud, kuid kahjuks väljuvad need reisid ainult kolmapäeviti ja laupäeviti. Seega ei jäänud muud üle kui laupäevani Adelaides olla. Raha üle kantud ja reis bookitud võis rahulikult laupäeva ootama jääda...vähemalt nii ma arvasin. Reede hommikul kella 9.30 ajal helises telefon. Võtsin siis unisena vastu ja helistati Reisibüroost. Öeldi, et alles on ainult 1 koht, kuigi päev varem oli veel mitu kohta alles. Kuna meile teised reisi variandid ei sobinud Tasmaania lennu tõttu, siis saadeti mulle raha tagasi...õnneks :) Ega siis midagi muud üle ei jäänud kui google lahti ja tuli hakata uut reisifirmat otsima...ega oli 1 päev. Õnneks leidus ühes teises firmas vabukohti rohkem kui üks ja bookisime sinna 2 kohta.

Laupäeva hommikul kell 6.45 korjati meid hosteli eest peale. Meie reisisellid Eestlased jäid Adelaide tööd otsima, et sinna mingiks ajaks paikseks jääda. Auto on neil plaanis maha müüa, sest linnas autot omada on üsnagi kallis lõbu...enamus hostelitel pole parklat ja tasulise kohas parkimine läheb jube kulukaks. Veel üheks müümise põhjuseks oli auto liigne bensu kulu...võttis see loom ju 12 liitrit 100 km kohta. Rääkisin neile kohe, et pole mõtet osta autot, mis sööb nii rämedalt bensiini, eriti kui nad enamus ajast 2kesi seda autot ju kasutavad aga ei kuulatud, oli vaja just see auto osta. Ei teagi kuidas selle maha müüdud saavad...suht romu auto. Muide tagurpidi käik hakkas lampi tööle uuesti. Aga ikkagi selle auto eest ei saa suht midagi.

Eniveis...korjati meid siis hommikul peale ja sõit võis alata. Meie üllatuseks oli bussijuhiks-giidiks noor tüdruk veidra nimega Nyree. Vanust küll ei küsinud aga pakun, et ta oli mingi 26-27. Kokku oli meid 11 koos giidiga...selline mõnus väike grupp, igaüks sai eraldi istuda ja laiutada.

Bussisõit võis alata...oma istekoha juures oleva akna peale kirjutas igaüks oma nime, riigi ja võis ka pildi joonistada. Siis tuli väike tutvumisring...pidi rääkima mõne nalja ning eelmistest ja järgmistest sihtkohtadest. Minu üllatuseks oli giid ja veel paar inimest Eestist väga huvitatud ja pommitasid mind pidevalt küsimustega :) Esimene päev möödus põhiliselt sõites mõne peatusega. Lõunat sõime väikeses linnas nimega Frances...meisterdasime omale wrappe. Peale enda tankimist suundusime läheduses asuvasse rahvusparki ning läksime veidiks ajaks matkma...ronisime ünsa suure kalju poole peale...vaade oli jällegi lummav. See kalju on väga populaarne mägironijate seas, kes kõik seal nagu väiksed sipelgad üles poole ronisid. Tagasi alla tulles nägime veidrat sisalikku, varem pole sellist näinud. Muidu rahulik ja ohutu tüüp aga kui ta hammustab, siis peab tal pea maha võtma, sest lahti ta enam ei lase. Nägime ka valgeid kängurusi. Muide nad ei ole eraldiliik, lihtsalt geneetilise veaga. Peale sündimist hülgab ema poja ja nii ongi tekkinud valgete kängurude lastekodu. Õhtul jõudsime pargi lähedal asuvasse ööbimispaika...väga mõnus ja hubane majake, kus ööbisime kõik ühes suures toas narivoodites. Õhtusöögi valmistas meile giid ise - Maroko kana. Väga hea asi oli kus-kusi ja salatiga, mis koosnes spinatist, pirnist, kreekapähklitest ja parmesanijuustust.

Hommikul oli väljasõit kell 8 alles, seega saime rahulikult magada ega pidanud kiirustama. Hommikusöök oli nagu rootsi lauas....palju erinevaid variante oli, niiet igaüks leidis endale miskit sobivat. Käisime jällegi matkamas ja ronisime mäeotsa. Lõunasöögiajaks läksime igivanasse vulkaani, mis pole enam miljoneid aastaid tegutsenud ja seepärast ei meenutanud see sugugi vulkaani. Teel alla nägin puuotsas Koaalat....nii nunnu karvapallike...ikka väga armas. Grillisime ja nautisime niisama ilma, mis ei olnud küll kõige parem aga samas ei olnud ka midagi hullu. Peale meie tahtsid meiega lõunatada ka Emud. Täiskasvanud emud on minu arust suht inetud olevused aga pisikesed pojad on küll nunnud. Suured linnud näevad välja räbalad ja juhmakad :) pole ka ime, sest nende aju on silmamuna suurune...vaesekesed. Nad olid päris julged...ei peljanud grilli juurde ronida ja toitu varastada. Õhtupoole jõudsime ihaldatud Great Ocean Roadi peale. Algus ei olnud midagi nii lummav aga vot pärast....oioioi. Läksime randa ja 12 apostlit vaatama, mis on siis merre jäänud kaljutükid. Lugesin siis kokku ja no ei saanud 12...küsisin, siis, et mis värk on...lugu siis selline, et neid oli 12 aga aja jooksul on meri neid nii palju alt uuristanud, et järgi on neid ainult 7,5. Sama saatus tabas ka London Bridget...ajaga on pool kaduma läinud...tegelikult mitte nii väga ajaga vaid rohkem 1 päevaga. Nägime poes postkaarte, kus oli 1 päevaga asi kokku kukkunud. Kuna õhtu oli pilvine, siis ei teadnud, kas näeme päikeseloojangut või mitte. Kella 20 ajal otsustasime siiski vaatama minna....eriti miskit ei näinudaga natuke ikka, kui minemata oleks jätnud, siis oleks raudselt pilvitu taevas olnud. Õhtul istusime elutoas, rääkisime juttu ja mängisime joomismängu nimega Circel of death , selle geniaalse mängu peale tuli meie tore giid :)...üsna vahva mäng oli. Kui said kaardi numbriga 6, siis said valida ühe inimese ja tema näo täis sodida .

Esmaspäeva hommikul oli äratus kell 5.30, sest läksime 12 apostli juurde päikesetõusu vaatama. Hommik oli ikka meeletult külm...päris kindel ei ole aga tundus, et on alla 10 kraadi. Kui päikesetõus nähtud, suundusime tagasi hostelisse, et hommikust süüa, asjad kokku panna ja teele asuda. Sõitsime mööda Great Ocean Roadi, mis oli nagu postkaartidel on aga jube palju mäest üles-alla sõitmist ja kurve oli...süda läks nii mõnelgi korral pahaks. Tee peale jäi selline puhke koha moodi asi. Seal sai papagoisi sööta ja nägime ka koaalat. Jube tahtmine oli puu raputada ja ta sealt alla saada ja siis kallistada ja musitada :) Papagoisi on vägev sööta, nad olid väga julged ja sööki nähes lendasid kohe käe ja õla peale või ka pähe. Vahepeal läks kismaks kui neid liiga palju tuli. Sain neile pai teha :) Nii ilusad linnud...oleks heameelega ühe postiga koju saatnud, Eestis sellised poodides ei müüda. Sõitsime läbi pisikeste ookeani äärsete linnade Apollo Bay, kus käisime lõunat söömas, Lorne ja siis oli veel üks linn, mida kutsutakse Surfarite paradiisiks, kuna seal on kõik vinged surfi brändid nagu Ripcurl, Roxy, Volcom. Ostsin siis ka endale veel midagi firmakat – Roxy plätud...10 doltsi olid. Ülejäänud asjad olid ikka jube kallid seal. Sõime üüratult suurt jäätist ja suundusime Melbourni poole.

Tagasi teel

Puhkus sai läbi jube kiiresti ja oligi aeg tagasi teele asuda...lõpp-punt – Adelaide. Ööbimiskohad olid põhimõtteliselt samad nagu minnes, ainult Port-Augusta asemel ööbisime Port Piries ja ikka telgis :) Kuna kööki seal caravanipargis polnud, siis otsustasime minna McDonaldsisse sööma. Peale seda olid aga süümekad nii suured, et otsustasin õhtul jooksma minna. Kuna polnud juba 2,5 nädalat jooksnud, siis mõtlesin, et esialgu jooksen 20 mintsa ja siis teinepäev veidi rohke. Noh...20 minutist sai 45 minutit ja peale seda veel võimlesin ka muru peal...täitsa mõnus oli olla pärast. Öösel oli aga nii külm telgis magada, et ootasin kannatamatult hommikut :) Tõmbasin magamiskoti nii kinni kui sain ja lõpuks jäi ainult nina välja...hingata oli ikka veidi vaja. Nägime tee äärest soolajärve ja läksime uudistama. Ja oligi täitsa sool. Kõndides tundus nagu oleks lumi ainult, et mitte külm, katsudes jäi tunne nagu katsuks jääd...meil kui uisuplatsi töötajatel oli esimene mõte, et huvitav kas uisutada ka saab :)

Igas suuremas linnas oli minu missiooniks leida seesama lilla kleit, mida Alice Springsis nägin. Esimesed kahes linnas see ei õnnestunud...Targeti küll leidsin, kui seda kleiti sealt mitte. Olin juba üsnagi õnnetu, kuid õnneks leidsin selle Adelaidest ja seekord jäi pill tulemata :). 

ALICE SPRINGS

Mõtlesin, et kirjutan veel veidi Alice Springsist kuna eelmine kord üritasin kiiresti asjad kirja panna enne kui meelest lähevad ja mõned emotsioonid jäid mainimata. Nagu te teate, siis asub see linnake põhimõtteliselt keset kõrbe. Linn on pisike aga päris äge, väga palju sellised suveniirikaid on iganurga peal ja mulle ju sellised nännipoed väga meeldivad. Linnas on 2 jõge, mis enamus ajast on liivajõed :) Pean ära mainima ka kummalised avalikud vetsud. Välja näevad need veits meie miljoni peldiku moodi...säravad ja peened. Sisse saamiseks tuleb vajutada rohelist nuppu...nagu liftinupp :) Astud siis sisse ja meeshääl hakkab rääkima, et tere tulemast ning, et aega vetsus viibimiseks on 10 minutit...kahjuks ei proovinud, mis siis juhtub kui kauemaks jääda. Vetsus istudes lastakse ilusat muusikat, kõik on automaatne, vehid käega nupu ees ja vesi tõmmatakse peale, sama lugu ka käte pesemisega :) Päris naljakas aga samas mugav.

Uluru, Kata-Tjuyta, Kings Canyon ja Alice Springs

Reede pärastlõunal jõudsime kuulsa Uluru juurde, pilet maksis 25 dollarit ja see kehtis 3 päeva...lisaks sai külastada ka Kata Tjutat, mis on ka üks üüratu kivikogumik. Kuna ööbida oli võimalik ainult resortis, mis oli päris kallis, siis otsustasime kasutada tasuta ööbimist. Nimelt on siin Aussis teede ääres sellised puhke alad, kus on võimalik telkida...olemas on ka grilli laadne asi ja vesi. Käisime poes, kust ostsime omale telgi ja suure plekkkruusi, kus süüa teha ning läksime oma ööbimiskohta, mis asus Ulurust umbes 25 km kaugusel. Grillisime õhtul vorstikesi ja tegime makarone soojaks.

Laupäeva hommikul läksime taas Uluru juurde...seekord matkasime ümber Uluru, kokku umbes 10 km-i.Ma pole vist elusees nii palju higistanud kui selle reisi ajal kokku, ilmad olid nii kuumad, et isegi hingamine ajas higistama. Kuulus on see Uluru küll aga mingit erilist muljet see ei jätnud....suur massiivne kivi...võib-olla oli asi selles, et saime ainult ümber selle käia ja eriti lähedale ei pääsenud, kuigi leidsime ühe kohas kust saime poole Uluru peale lausa kõndida vot see oli äge Peale seda läksime kaubanduskeskusesse, kus .laadisime läppareid ja üritasime minu oma ellu äratada. Õhtul tahtsime minna päikse loojangut ka Uluru juurde vaatama minna, kui hakkas sadama ja plaan jäi katki.

Pühapäeva pühendasime Kata-Tjutale, kus turnisime ja matkasime umbes sama distantsi. Tegelikult oli pikem rada kinni, kuna temperatuur oli üle 36 kraadi, kuid omal vastutusel võis sinna siiski minna ja seda me ka tegime ja see oli seda väärt...vaade oli hingematvalt ilus. Kuna õhtu oli ilus ja selge, siis otsustasime uuesti Uluru päikseloojangut vaatama minna ja seekord, siis õnnestus ka. Ööbisime jällegi seal samas telkimiskohas. Pesemine oli seal muidugi omaette ooper. Täitsin 4 liitrise veekanistri veega ja läksin siis oma asjadega võimalikult tiheda põõsa taha ja saigi end puhtaks pestud.

Esmaspäeva hommikul suunudsime Kings Canyoni poole. Jõudsime sinna peale lõunat ja kuna vihma sadas, siis matkama too päev ei läinud. Läksime oma ööbimiskohta ning hängisime seal...kui vihm järgi jäi saime basseinis hullata ja Yatzit mängida. Õhtul telki magama minnes und ei tulnud, sest Dingod ulgusid ümber ringi ja päris hirmus oli. Isegi dušširuumidel ja WC-on väravad ette pandud, et need sisse ei saaks. Teisipäeva hommikul läksime Kings Canyonisse matkama...see oli minu lemmik, sest olime niiiiii kõrgel, et vahepeal oli tunne nagu näeks maailma äärt. Veidi raske oli matkata kuna enamus teest oli trepp ja üles mäge ka veel aga hakkama saime :) Taaskord oli vaade meeletult ilus...vahel paneb ikka imestama kui vägev ja võimas võib loodus olla.

Kolmapäeval suundusime oma sihtpunkti Alice Springsi, et korralikult puhkust nautida. Kohale jõudes pidime haiglasse minema kuna meie autojuht Juhan oli eelmine päev oma varbaid matkates vigastanud ja need olid nüüd siniseks tõmbunud...õnneks katki midagi ei olnud. Hilisõhtul jõudsime ööbimiskohta, mis oli tõeline paradiis. Tuba maksis ainult 22.50. Toas oli 2 narivoodit, telekas, külmkapp, vannituba, WC, riidekapp ja maani aknad vaatega taha aeda, kus oli bassein. Me ei suutnud uskuda, et sellise summa eest on võimalik nii vinges kohas ööbida. Järgmisel päeval läksime linna uudistama ja šoppama...oi kus me šoppasime. Ma pole elusees nii palju šopanud. Oli mõnus päev, šoppasime, sõime jäätist, lebotasime basseini ääres, kui liiga kuumas läks, sest vahepeal oli kraade ikka 40 ringis ja õhtul tegin omale veel vahuvanni ka....nii mõnna oli...kuulasin oma lemmikmuusikat ja lihtsalt olin...super. Juba neljapäeva õhtul otsustasime, et jääme 2 öö asemel 3-ks ööks. Kuna see oli tõeline paradiis ja nii mõnus oli lõõgastuda. Muidu on Alice Springs vahva linn aga liiga palju aborigeene on. Näiteks pimedas ei soovitata tänavatel jalgsi liikuda, sest mõned aborigeenid on vägivaldsed ja on ette tulnud vägitsamisjuhtumeid.

Reedel läksime ja tegime omale turismireisi ka ikka...külastasime Roomajate maja. See oli võimas. Sattusime sinna just sellisel kellaajal, kus tutvustatakse mõningaid roomajaid ja neid sai ka sülle võtta ja paitada. Nagu paljud juba Facebookist näinud on, siis lasin omale püütoni ümber kaela panna. Kui enamusele teist tundub, et see on üks vastik ja ligane elukas, siis tegelikult oli ta kuiv, pehme ja nunnu. Muidugi ei arva ma seda siis kui ma temaga kuskil vabas looduses kokku peaks puutuma aga kuna ma teadsin, et ohtu pole, siis tahtsin jubedalt teda paitada ja katsuda.

Laupäeva hommikul lahkusime Alice Springsist ja hakkasime tagasi suunduma. Leidsin sealt Targetist ühe jube ilusa maxikleidi...lilla muidugi...lilledega ja puha ja too hetk ei ostnud seda kuna maksis 47 dollarit. Nüüd see aga piinab mind ja olen igast teepeale jäänud Targetist seda otsinud, kuid pole leidnud...loodan, et homme ehk Adelaidest leian, muidu hakkan vist küll nutma.

Varsti juba uued uudised :) Olge mõnusad

Puhkus võib alata :)

Esmaspäeva hommikul sai siis oma 7 asja kokku korjatud ja autosse pressitud. Enne tripi algust hüppasime veel pakkimismajast läbi, et viimased palgalehed ja viisapäevad saada. Kuna teekond oli üsnagi pikk, kuskil 2000 km, siis oli vahepeatusi päris mitu . Esimene ööbimiskohta Port Augustasse jõudmiseks, kus ööbisime karavani pargis, pidime üle jõe minema aga kuna Austraallased on piisavalt laisad, et mitte silda ehitada, siis oli seal selline asi nagu teepikendus ehk siis läksime meie autoga asfalttee jupi peale ja üks tädike sõidutas meid sellega teisele poole jõge :) Juhani ja Kristin magasid telgis ja meie Kristiga autos. See pole aga backpackeri auto ning seal oli äärmiselt ebamugav magada.Mina magasin ees ja Kristi taga. Kuna sellel autol pole käigukang seal, kus normaalsetel autodel, siis sain magada mõlema tooli peal...toppisin oma pusa ja kampsunid kahetooli vahele pehmenduseks. Magada eriti hästi ei saanud, kuna mul oli mingi metall jurakas kahetooli vahel ja see tegi haiget kui küljele keerasin ja torm oli ka väljas...välgutas ja värki. Hommikul ärgates mõtlesime, et saame rahulikult muneda, sest kell 10 on check out, jäime veidi hilja peale, kuid arvasime, et hommikusöögi lasevad ikka lõpuni süüa. Tutkit...läksin siis küsima kell 10, et kas on Ok kui sööme ära ja siis lähme...tädike vastas siis ilusti, et muidugi on ok aga siis peame teise öö eest ka maksma. Sellepeale toppisime asjad ruttu autosse ja läksime värava taha hommikust sööma :).

Teekond oli pikk ja maastik väga erinev. Kui Port Augusta poole jõudsime, siis oli mul tunne, et olen kuskil skandinaavias, sest maastik oli mägine. Vahepeal on aga tükk tühja maad. Päris kõrbes me kahjuks ei sõitnud, sest selleks on eraldi teed, kus mõnel sõitmiseks peab aborigeenidelt luba küsima ja sellise autoga nagu meil oli ei julgenud eriti kuskile pärapõrgusse minna ka. Kui siin lõuna pool on oht, et mõni känguru võib auto ette hüpata, siis seal põhja pool võivad ette jääda sisalikud, lehmad ja hobused. Minu jaoks oli ikka väga üllatav, et keset mitte kui midagi kuskilt 2 hobust välja kargavad ja auto ette hüppavad...õnneks saime enne neid pidama ja keegi viga ei saanud. Sisalikest oli küll kahju kui need alla jäid :( Kuigi maastik on siin ilus, siis paneb ikka aeg ajalt mõtlema, milline ruumi raiskamine see on...tuhandeid kilomeetreid tühja maad kui näiteks Taiwanis elab sama palju inimesi kui siin ja riik ise on väiksem kui Eesti. Vaesekesed peavad üksteise kukil elama ju.

Teisipäeval jõudsime väiksesse linna nimega Woomera. Väga pisike linn, kui ühest ostast jalutama hakkasime, siis oli linna lõpp iga külje pealt näha. See on mingi endine raketikatsetuste ja sõjaväebaasi linn. Inimesi seal eriti palju püsivalt ei ela aga koht iseenesest on nunnu...meile seal meeldis. Tahtsime korralikult magada ja seega võtsime toa, maksime selle eest 25 doltsi, mis ei olegi iseenesest nii üüratult palju. Meil oli toas telekas ja isegi külmkapp ja kiirkeetja. Seadsime ennast mõnusalt sisse ja läksime kööki süüa tegema...või noh mis söök see ikka oli...kiirnuudlid nagu ikka. Istusime õues ja sõime rahulikult kui järsku tuli meie juurde karavanipargi manager ja ütles, et sai tormihoiatuse...kuskil 15 minuti pärast on liivatorm kohal. Meil polnud hullu midagi, kuna ööbisime toas aga Juhani ja Kristin pidid telgis ööbima. Hakkasime siis kibe kiiresti oma varandust kokku korjama ja autosse toppima. Siis läksime meie toa lähedale õue tormi ootama :) Taevas oli jube tume ja välgutas ka...ootasime siis huviga ja kui see kohale jõudma hakkas, pugesime ruttu tuppa varju ja vahtisime akna peal. Torm oli päris tugev ja kiire...kuskil 30 mintsa ja pidu oligi läbi. Tuul oli nii tugev, et prügikastid väljas lendasid ja liiva oli nii palju, et nähtavus oli vahepeal 0. Kui peale tormi elektri tagasi saime, siis mängisime Jatzyt ja kobisime magama. Kristin ja Juhani jäid meie tuppa põrnadale magama, sest me polnud kindlad, et torm tagasi ei tule.

Kolmapäeva hommikul suundusime Coober Pedy poole, mis oli tõeline kõrbelinn...rohelust polnud, oli vaid liiv ja kivid. Coober Pedy on tuntud oma opaali kaevanduste poolest ning koobastesse ehitatud majade poolest. Linn ise on tühi ja masendav ning täis aborigeene, kes aeg-ajalt ikka hirmu nahka ajavad. Otsisime siis jällegi soodsat ööbimiskohta ja sattusime koobas-hostellisse :) Seal oli päris mõnus magada, sest ei pidanud muretsema, et konditsioneer ei tööta või midagi...hea jahe oli olla. Coober Pedy meile kellelegi eriti ei meeldinud. 1) seal läks mu läpakas lolliks ja minu pistik haihtus 2) Juhani ja Kristini auto ukse link ei töödanud, niiet kui linnas sõitsime, siis pidin ust kinni hoidma kuna see kinni ei seisnud 3) lisaks kõigele muule lakkas autol ka tagurpidikäik töötamast...seega edasipidi pidime auto parkima nii, et tagurdama ei peaks. Ühesõnaga selline halva energiaga linn tundus olevat. Neljapäeva hommikul sealt lahkudes oli linnast väljasõites politseireid, panid juhte puhuma ja tegid narko teste...meie juht oli tiptop :) Viskasime veel nalja selle üle, et eriti pull oleks see kui politsei paluks meil näiteks tagurdada kuhugi poole, siis roniksid 3 naist autost välja ja hakkaks seda usinasti lükkama :) Seekord läks õnneks ja seda me tegema ei pidanud.

Neljapäeval suundusime juba põhja teriitooriumile ja ööbisime roadhouses nimega Kulgera...võtsime toa, mis oli tibatillukene kuid voodi oli pehme ja mõnus. Lisaks sellele oli seal veel bassein, kus sai sulistada.

Viimane nädal Loxtonis

Viimasel nädalal töötasime ühes teises pakkimismajas, mis kuulus samale firmale aga asus kaugemal. Niisiis pidime me ärkama juba 4.50, et kuskil 45 -50 km kaugele tööle sõita. See oli omaette huvitav koht, sest seal pakiti ainult masinatega ja ülemusi seal üldse kohal ei olnud, olid ainult supervisorid, kes õnneks olid sõbralikud ja toredad. Esimesel päeval uues kohas tööl olles läksime apelsine sorteerima. See näeb siis välja nii, et masinast tuleb hästi palju apelsine ja siis meie peame kibekiiresti koledad välja sorteerima. Töö iseenesest pole raske ega midagi aga päev otsa liikuva lindi vaatamine paneb pea valutama ja süda kippus ka pahaks minema. Õnneks saime erinevaid asju teha. Näiteks saime jälle mingeid igivanu apelsine ümber pakkida :)

Kuna ilmad hakkasid kuumaks minema, siis tehti meie ainuke Loxtoni bassein lahti ja nii saigi viimane nädalavahetus basseini ääres lebotatud ja niisama tšillitud. Laupäeval oli Denissil, iiri türukul plaanis pitsa õhtu teha. Tema ja tema abikaasa Mark kutsusid siis mind ja Carlonat ka. Hüpasime woolyst läbi ning ostsime kana, ananassi ja juustu – pitsa õhtu võis alata. See oli tegelikult rohkem söögikooma. Reedel otsustasime rõdul istuda nagu ikka ja peale seda kluppi tantsu lööma minna. See reede ei olnud nii vinge pidu kui eelmine aga käras kah. Natuke alkoholi ja iga pidu võib tore olla :) Eriti veel kui ise selle eest maksma ka ei pea. Nimelt minu üks lemmikloomadest Mark, otsustas, et kuna see oli minu viimane reede Loxtoni klubis, siis teeb mulle kõik joogid välja, mis ma tahan :) Terve õhtu hoolitses ta selle eest, et mul klaas käes oleks. Kui rõdul istusime, siis tuli kellelgi idee, et võik apelsine vale käega vastu võrku loopida. Teha võis 3 sammu ja siis pidi viskama nii kõvasti kui jaksasid. Nalja sai nabani, sest see nägi suht kentsakas välja. Mina siis esindasid Eesti osavaid naisi. Vise oli päris totter ja läks vastu lampi...hea, et pirn katki ei läinud. Üks selline lahe juhtum oli veel. Kevin..meie iiri kutt oli jutuhoogu sattudes kogemata Deiniss ühte iiri tüdrukut vastu nina löönud. Ta siis vabandas hullult ja ütles, et Deniss võib talle kõrvakiilu anda, tema aga ütles, et ta ei ole piisavalt tugev ja ei taha seda teha. Andis siis selle ülesande mulle....ja mis te arvate, mis ma sellepeale tegin:)? Virutasin tüübile ikka päris korraliku litaka, nii, et põsk roosa oli.

Kui klubist tagasi tulime, siis kuulsin kisa väljas ja nagu ikka reedeti oli meie hosteli inimeste ja mingite kohalike vahel puhkenud tüli. Nimelt oli asi selles, et minu üks lemmikloomadest ehk siis Jack otsustas veidi nalja teha. Arvas tema, et meie hosteli kutid tulevad klubist ja viskas ühte apelsiniga. Selgus aga, et see oli keegi kohalik, kes ei olnud selle üle üldse kohe õnnelik. Kui Jack taipas, et tegu ei ole meie inimesega, siis ta vabandas ja ütles, et pidas teda kellekski teiseks aga oli juba hilja. Need oli nii marru läinud, et tahtsid hostelisse sisse tulla...meie omad siis jooksid mööda maja ringi ja panid uksi lukku, et nood sisse ei saaks. Kuna meil köögiaknad veidi irvakil on, siis keegi oli sealt nõudekuivatus- resti pealt panni kätte saanud ja hakkas seda vastu hostelit loopima. See mürgel ajas aga hosteli manageri üles, kes ei olnud sugugi õnnelik selle üle mis toimus.

Kuigi vahepeal sai vingutud, et jube igav ja nõme on nii väikses kohas nii kaua elada, siis tegelikult olen ma õnnelik, et seal olla sain, sest kohtasin nii palju erinevaid ja üliägedaid inimesi, kellest enamus jäävad mulle elulõpuni meelde :) Õnneks kohtan ma enamusi neist veel Tasmaanias, kuid mõndasi ei näe ma enam kahjuks kunagi.

Nonii nagu enamus teist teavad, siis oli mu läppar vahepeal puhkusel. Nimelt eelmine kolmapäev otsustas minu tore blond läpakas, et talle aitab windowsist ja lihtsalt peksis segast. Seega pidin ma siia uue peale saama. Kogu mu eelnev elu on nüüd koos eelmise win 7-ga läinud...haihtus õhku. Minu Swiss hotellis praktika ajal salaja pildistatud retseptid, Aussi pildid ja kõik muu, mis mul siin oli. Üritan teid siis nüüd kurssi viia sellega, mis vahepeal toimunud on. Loodetavasti suudab mu vana pea ikka asju meenutada.

Austraalia teeb imesi

1.     Minu Põhja-Eurooplase valged kanajalad on juba üsna jumekad, mida Eestis kunagi ei juhtunud. Pühapäeval päikse käes lesides oleks pidanud rohkem kreemi ikka peale panema, sest kõrbesin veidi ära. Muidugi oli Jackil nalja nabani, ütles mulle, et näen välja nagu apelsin aga minu mäletamist mööda on apelsin oranž J Ühesõnaga sai ta veidi nokkida. Nüüd olen ma jälle normaalne inimene ja järgminekord panen kindlasti rohkem kreemi.

2.    Mina...kujutage  nüüd ilusti pilti ette...mina olen enda jaoks avastanud jooksmise. Eestis ei suutnud  ma üle 10 minuti joosta ilma, et kopsud kurgus oleks aga siin jooksen ma igapäev või ülepäeviti 25-45 mintsa ja pole mingit probleemi. Laisematel päevadel jalutan J Aga siiski olen ülimalt üllatunud ja seda meeldivalt J Tagasi tulles võin lausa maratonil joosta.

Sangar Viivika

Busseltonis  olin ma tuntud moosipurkide ja pudelite avamise poolest aga siin olen ma raudsete kätega J Lugu siis selline, et läksime ükspäev kööki süüa tegema aga sattusime sinna tipp tunni ajal ja seega ruumi oli üsna vähe. Minu pisikesed koduloomad ehk siis Mark, Jack, Tom ja Richard kokkasid nädala toitu köögis. Keetsid kartuleid hoolega aga pott oli jube kuum ja pliididlt nad seda ära ei saanud. Käisid siis nagu kassid ümeb tulise pudru ja üritasid seda ära saada...neil oli ainult 1 köögirätik ja sellest neile ei piisanud J Ütleisin siis neile, et andku see rätik minu kätte. Jack veel ütles mulle, et ma talle häbi ei teeks, et vajub häbist maa alla kui ma selle kuuma poti tulelt ära saan. Võtsin siis mina rätiku ja panin üle poti nii, et sain sellega mõtlemast sangast kinni ja voilaaa pott oligi pliidilt maas...vaeste kuttide näod vajusid maani J

Kahjuks lahkuvad ka minu lemmikloomad Tom, Mark ja Jack meie hostelist kuid õnneks mitte enne mind ;) Viimasel ajal on nad mulle ikka jube kalliks saanud. Koridoris on neid alati rõõm kohata ja neid on kaugele kuulda, sest nii kui nina toast välja pistan, järgneb sellele Viiiiiviiiiikaaaaaaa J Võib-olla õnnestub mul nendega veel enne kodumaale naasmist siin Aussis kokku saada.

Tuba jälle meie päralt

Täna hommikul lahkusid meie kallid toakaaslased Sandrad, kes on võrratud saksa tüdrukud. Nendega sai ikka omajagu nalja ja naeru. Näiteks üks Sandratest räägib ja naerab unes J Alguses ehmatasin ma ikka päris korralikult ära kui keset ööd mingi naeru peale üles ärkasin aga hiljem harjusin ära. Tuba on nendeta nii tühi ja vaikne. Kui töölt koju jõudsime, siis ootas meid toas ees üllatus...kiri ja küpsised. Meie kallid S-id olid meile nunnu kirja kirjutanud ja meile maiustusi toonud. Reedel oli siis nende viimane reede siin Loxtonis ja kus see oli alles võimas J Istusime rõdul suure hunniku rahvaga, toimus grill hosteli kulul ja sai järjekordselt meeldivalt aega veedetud. Kell 23 suundusime hosteli rahvaga kohalikku kluppi, mis on nagu meie teine kodu. Oh üllatust kui kohale jõudsime...sissepääs oli 10 dollarit. Ega eriti ei tahtnud sellist summat välja käia aga sama tantsimis tahe oli suurem J Kuna meid oli ikka korralik hunnik inimesi nii umbes 20-25, siis üks meie paljudest Tom`idest kauples pileti hinna 5 dollari peale ja pidu võiski alata. Kluppi sisenedes oli minu ja Carolina üllatus suur...seal oli veel teine ruum ka. Oleme siin juba pikka aega olnud ja klubi ikka üsna tihedalt külastanud aga vot seda teist ruumi näinud ei olnud. Tuli välja, et see on avatud iga kahe kuu tagant 1x. Oi milline muusika sealt tuli...drumm & bass ja dub step ja muu selline, mida kõrval hea kuulata on. Tantsitud ja möllatud sai rohkem kui kunagi varem J Kuna Aussid on nõrgad pidutsejad, siis kell 1.30 seadsime sammud hosteli poole, kuna klubi pandi kinni. Istusin teistega veel veidi rõdul ja kuskil 3 ajal sättisin magama. Hambaid pesema minnes kohtasin tee peal Marki, kes ütles, et Jack magab ja teda üles ajada on võimatu. Selle uudise peale läks Lauren oma tuppa, võttis rohelise markeri ja lasi on fantaasial lennata. Vaene Jack nägi välja nagu Shrek J

Valgus tunneli lõpus

Meie Eesti paarike Kristin ja Juhan ostsid eile omale auto. Kuna ka neil on plaan Alice Springsi minna, siis tegime ettepaneku, et läheks koos, nii on ka bensu kulu poole väiksem ju. Olid selle mõttega üsnagi nõus J Hetkel on siis plaan töötada packingshedis veel mingi 3 nädalat kui saab ja siis enne Tasmaaniasse minekut Alice Springsis ära käia ja peale seda mööda Great Ocean Roadi Melbourni poole. Tuli ka endal uuesti tahtmine auto ikkagi osta aga loogiliselt võttes pole sellel enam ju mõtet ja kulukaks läheb ka...saab ka ilma selleta hakkama :D Ehk siis varsti jätame Loxtoniga hüvasti ja tuleb kaua oodatud PUHKUS J Loodame, et läheb siis nii nagu plaanitud. Nüüd on siis asjalood nii, et esmaspäeval ongi minek. Ütlesime täna juba tööl ka, et töötame ainult reedeni ja samuti teatasime ka hosteli omanikule, et Eestlased lahkuvad hostelist.

Muide üks huvitav ja hea uudis selgus neljapäeval  tööle sõites. Nimelt meie autojuht Lauren rääkis, et meil on võimalik tulumaksu tagasi saada ka farmitöö ajal hostelis raisatud raha eest. Ehk siis tegelikult saab igasendi sellelt tagasi. Siit ära minnes peame lihtsalt küsima hosteli managerilt tõendi sellekohta, et oleme siin olnud ja siis ongi kõik J Saadan ka meie eelmisse hostelisse kirja, et nad saadaks meie seal viibitud aja kohta paberi. See on ikka meeletu summa, mis sealt tagasi saame, sest kokku oleme varsti hostelite peale 2000 dollarit kulutanud ja kui selle kõik tagasi saame, siis :D....juhhhuuuuu. Muidugi enne kui see esitatud pole tundub see liiga hea, et tõsi olla, niiet õige aeg rõõmustamiseks on siis kui tulumaksu tagastust juulis täitma hakkame.

Eelmise loo kohta veel nii palju, et kui te nüüd mõtlete, et kuidas sai inimene, kes siin hostelis enam ei ela lihtsalt niisama siia sisse jalutada, siis see on tegelikult väga lihtne. Ülemisel köögil on nii öelda tagauks, kust saab trepist alla minnes taha hoovi. Kuna inimesed seal suitsetamas käivad ja alati enda järgi ust korralikult kinni ei pane, siis pole just väga keeruline sealt niisama sisse marssida.

Oleme siis nüüd juba 3 nädalat packingshedis töödanud ja see hakkab vaikselt mulle halvasti mõjuma. Muidu on seal OK töötada aga mõni päev on selline hullumaja, et hakka või nutma. Peab tegema 10 asja korraga ja siis ka ei olda rahul.Näiteks neljapäeval olin üksi 2 masina peal, vili jooksis väga kiiresti ja see oli sõna otsesesmõttes puhas plöga (viisakam väljend helladele silmadele  :D) jooksin nagu orav rattas ringi. Peale selle, et pool karbist tuli väljavahetada pidi ka mahlakaste tühjendama, milleks mul aega ei olnud. Minu kõrval masina peal oli üks teine Eesti tüdruk Kristin, kes elab ka meie hostelis. Muidu tore ja sõbralik tüdruk aga neljapäeval ajas ta mul närvi mustaks. Nimelt on meil mõlemal pool kastid kuhu tuleb sorteerida reruni ehk siis 2 klassi minevad mandariinid ja teise kasti mahla mandariinid. Kuna minu kastid olid täis ja mul tõesti ei olnud aega neid tühjendama minna, siis panin ka tema kasti mandariine kuna tema oli 1 masina peal ja loogiliselt võttes peaks tal rohem aega olema. Tuli siis meie Supervisor ja pahandas Kristiniga, et miks kastid nii täis on, et raske on neid ju nüüd ära viia, tema siis sellepeale, et need ei ole tema omad vaid minu omad. Supervisor saatis siis tema rahulikumat tööd tegema ja teise tüdruku alguses talle appi ja pärast tema asemele aga mina jooksin ikka üksi 2 masinavahet ja mulle kedagi appi ei saadetud. Hiljem oli Kristin minu peale pahane, et tema sellepärast riielda sai, et mina ka tema kasti mandariine panin. Selgitasin siis talle, et ma tõesti ei olnud võimeline rohkem asju korraga tegema. Temale aga jäi mulje, et ma meelega ei viinud neid kaste ära. Tule taevas appi ütleks ma sellepeale...ise ta ju nägi kuidas ma jooksin nagu segane ja tegin nii palju asju korraga kui sain. Igatahes oli see üks väga pingeline päev ja tahtmine lihtsalt koju tulla oli suur. Saime oma asjad jälle korda  ja reedel oli juba parem päev, kuigi ka suht kiire.

Plaan oli siis nv-l mitte tööle minna, kuna see on vabatahtlik ja reedel listi üleval ei olnud. Tutkit...peale esimest pausi tuli meie juurde üks tädike ja küsis, et kas oleme huvitatud nv-l töötamisest. Kuna tuli ju küsima, siis ei saanud ära öelda ja olime nõus. Nii palju siis meie kaua oodatud vabast nv-st. Reede õhtul siis erilist möllu minu jaoks ei olnud, kuna laupäeval pidime kella 7-ks jälle tööle minema. Istusin sellest hoolimata teistega rõdul ja jõin mõne siidri. Tõsi, magama kobisin varem kui tavaliselt reedeti J

See nädal on meie hostelisse uskumatult palju uusi inimesi tulnud ja enamus neist sakslased, kes on vanuses 18-20...jube noored. Muidu toredad ja nunnud kutid aga vot reede öösel nad mulle ei meeldinud. Kui magama tulin 23 ajal siis ärkasin iga tunni tagant üles, kuna nad lausa röökisid rõdul, mitte ei rääkinud nagu normaalsed inimesed. Olin juba parajalt tige kui kella 4 ajal jälle lärmi peale silmad lahti tegin, oli jube tahtmine välja minna ja paar head sõna öelda aga mõlesin, et kuna see on nende esimene reede siin, siis annan andeks J

Läksime siis laupäeva hommikul tööle koristama, ütleme nii, et järgmine nv sinna ei kipu eriti. Mul ei ole midagi selle vastu kui pean liine ja muid selliseid asju pesema aga kui peame masinate all roomaga ja käärinud vilju seal välja rookima ja ise seal laga sees püherdama, siis ei ole see just eriti vahva aga noh ära kannatasime  ja kui neljapäeval pangakontot näeme kuna palgapäev on, siis on tuju eriti hea J

Oo õnnis nädalavahetus

Oi kui kaua ma seda ootasin, oleks võinud ka laupäeval tööl olla aga üldse kohe ei tahtnud, võib-olla järgmine nv lähme. Töölt koju sõites oli autos suuht vaikus, kuna oli kõik kurnatud ja väsinud. Järsku hakkasime mina ja autojuht Lauren täiega naerma J nimelt oli asi selles, et teed üritas ületada üks noorlind, kes veel lennata eriti ei osanud...mina alguses vaatasin, et ta lendab lihtsalt väga madalalt aga tegelikult ta jooksis ja lehvitas samal ajal tiibu J tollel hetkel oli see ikka hirmus naljakas.

Koju jõudes ja peale puhtaks küürimist läksime Woolysse...oli ju ikkagi reede ja veidi  juua ka vaja. Istusime siis jälle terrassil nagu ikka ja plaan oli minna õhtul kluppi, kuna Yvonne ja Mary lähevad kolmapäeval minema ja seega oli see nende viimane reede siin Loxtonis. Seadsime siis sammud klubi poole aga seekord oli seal sissepääs 10 dollarit. Keegi ei raatsinud eriti sellist raha välja käia ja seega otsustasime suunduda pubisse aga oh seda pettumust, see oli hoopiski kinni. Selle kõrval oli ka mingi väiksem pubi taoline asi ja istusime siis seal veidi aega, peale seda tulime siis tagasi terrassile, kuna ka see pubike pandi üsna pea kinni.  Magama kobisin alles kella 3.30 ajal.

Tõsine asi

Lugu on siis selline. Istusime kõik terrassil ja veetsime mõnusalt aega kui järsku tuli Carolina ja ütles, et köögis oli rätik pliidi peale jäetud ja pliit töötas...naabrid olid ütlema tulnud, et köögist tuleb suitsu. Kui meie inimesed kööki jõudsid oli juba ka leek väljas. Meil on suitsuandurid igas toas ja ka köögis aga need üürgama ei hakanud. Hosteli manager arvas, et omanik on need välja lülitanud. Igatahes lugu oleks võinud kurvalt lõppeda....ikka väga kurvalt. Hakati siis mõtlema ja uurima, et kes selle taga võiks olla...mitte keegi ei uskunud, et see niisama sinna unustati vaid et see oli tahtlik.  Meil oli siin hostelis üks kohalik mees nimega Rob, kellest hosteli omanik oli juba ammu üritanud lahti saada. Eile siis keeldus Rob tööle minemast ja see oli piisav põhjus tema välja tõstmiseks, kuna ta on korduvalt tööle keeldunud minemast. Kuna ta on selline pahanduste tekitaja, valetaja ja üldse ebameeldiv inimene, siis kahtlustatakse, et seda võis tema teha. Rätik oli pandud pliidi raua ümber ja pliit oli kõige kuumema peale keeratud. Õnneks lõppes kõik hästi ja midagi hullu ei juhtunud aga me oleks võinud kõik kas vingumürgituse saada või lihtsalt sisse põleda. 

Esimene tööpäev :)

Nonii..esimene tööpäev on edukalt seljataga. Kindlasti tahate teada kuidas mul siis läks. Lühidalt kokkuvõttes on mul selline tunne nagu oleks traktor must üle sõitnud. Hommikul kell 5.30 helises tore äratus kell  ja oli aeg kark alla ajada. Tööle jõudes ootasime 10 mintsa enne kui keegi meiega tegeles...nagu arvata oligi ei olnud boss supervisoritele öelnud, et uued tüdrukud tulevad. Lõpuks siis topiti meid  vanade töötajate kõrvale ja päev võis alata. Kuna olime uued, siis meie jaoks oli loogiline, et toimub mingisugune treening aga ei. Mina olin siis ühe Rootsi tüdruku kõrval, kes on sel ainult 3 nädalat töödanud. Pakkisin klass 1 mandariine, ta siis lühidalt seletas, et millised sobivad kasti ja millised mitte. Alguses olin 1 liini peal üksi aga pärast läks Rootsi tüdruk Madelaine teist tööd tegema ja ma jäin sinna omapead. Päris keeruline oli üksi 2 masina vahet joosta ja alguses oli väike kaos aga hiljem sain asja käppa J Kui meil mandariinid otsa said, siis läksime liin 1 sidrunite ja mandariinide kujund ladumist tegema. Vahepeal pidin tegema 10 asja korraga...mandariine sorteerima, kaste tegema, mahlakasti tühjedama jne jne. Arvuti loeb mandariine, sest neid pakitakse kindel arv aga see muutub tihti, sest aeg ajalt on viljad erineva suurusega ja kast peab kaaluma 15 kilo, seega kui midagi muudetakse, siis karjub supervisor, et vahetage kaste. Kõik mandariinid, mis välja praagime, peame uute ja parematega asendama.

Õhkkond on seal parem ja meeldivam kui Costis aga jooksmist on palju rohkem. Vahepeal pole aega hingata ka mitte aga hea asi on see, et aeg läheb seal meeletult kiiresti J Reedel oli kõige hullem päev üldse, jube jooksmine ja rahmimine käis kogu aeg ja palav oli ka. Olin üksi 2 kiirema masina peal ja oli üsna keeruline, sest vili mida pakksime oli väga kehva, üle poole kastist pidin välja praakima ja välja vahetama aga see võtab ju meeletult aega, mida seal pole, sest järgmine ports vilju tuleb peale. Siis oli küll vahepeal selline tunne, et annan otsad ja tahan koju aga  tööd tehes tuleb selliseid hetki üsna tihti ette, hiljem läheb üle. Õnneks nägi meie supervisor, et vili on tõesti kehva ja üksi ei ole võimalik 2 masina peal olla ja tõi liin 1-st inimesi juurde. Töökaaslased on üldiselt toredad, mõned on sellised tõredad aga vähesed. Ei möödu päevagi kui keegi ei küsi, et kas oleme Kristiga õed või kaksikud. Kopp on ees juba, alguses oli naljakas aga nüüd on see jube tüütu. Mul on juba väga vinge õde ja uut ei taha :)  ( tervitused kallile õele Katsile :D)

Lemmikkutid :)

Meie toast üle tee elavad 3 inglise kutti ja  1 saksa kutt. Minu lemmikud on Mark ja Jack. Nad on lihsalt toredused ise. Noored ka muidugi või noh üks vähemalt aga nendega saab lihtsalt nalja nii palju. Juba kaugelt on kosta kui nemad tulevad, sest karjuvad Vivikaaaaaa J

Kõik see nime karjumine sai alguse sellest, et ükskord kui nad duššiall käisid...eraldi kabiinides ikka J siis nad  rääkisid väga valjusti ja meie tuba on täpselt poiste dušširuumi kõrval.  Igatahes järgmine päev ma siis ütlesin neile, et järgminekord võiks vaiksemalt olla, kuna kell oli siis juba 23 ja tööinimesed sellel ajal juba loevad lambaid. Peale seda nad siis igakord kui  näevad, et ma oma tuppa lähen ja nemad dušši alla lähevad hüüavad sealt Vivikaaaaa J Ükspäev kui nad töölt koju tulid jäime koridoris jutustama või noh kõigepealt tahtis Jack mulle räpase kalli teha ja siis rääkisime. Nemad Markiga olid vaidlema läinud, et kumb parema dušši alla saab kuna teine pidi seal üsna kehva olema. Jack siis tegi ette paneku kivi-paber-käärid teha aga Mark ei olnud nõus ja siis küsisid minu käest, et kumb peaks parema dušši saama. Ütlesin sellepeale, et see kes kiirem ja  siis pani Mark ruttu dušši poole jooksu. Läksin siis oma tuppa ja hakkas pihta...Vivikaaaaa, Vivikaaaa... läksin siis ruttu rõdule ja jätsin Kristi neid kuulama J

Kui päeval kohtume, siis saab ikka nii mõnigi kord üksteise kallal sõbralikult nokitud J Sellised inimesed teevad päeva rõõmsamaks. Kahjuks neid eriti tihti ei näe, sest nad ju töötavad Costis. 

Uued toakaaslased ja uus töö

Nonii, meie privaatelu sai siis läbi...2 nädalat tagasi teisipäeval poodi minnes ütles meile Lesley, et meile tulevad toakaaslased. Kui aus olla, siis polnud see just eriti meeldiv üllatus, kuna olime juba harjunud omaette olema ja tegema asju nii nagu meile meeldib. Õnneks meil vedas ja saime väga toredad saksa tüdrukud toakaaslasteks...mõlemate nimed on Sandra. Üks on 22 ja teine 27. Sõbralikud ja vahvad tüdrukud. Hetkel on meil siin jube palju sakslasi...10 vist äkki, peale selle tuli veel 4 inglast, veel 2 saksa tüdrukut ja 2 Austraallast.

Oleme nüüd siis 3 nädalat siin lähedal linnas Renmarkis mandariine käinud korjamas. Viimased 2 nädalat olid  reede ja laupäev vabad aga see laupäev pidime üllataval kombel tööle minema. Kui toakaaslased mulle seda ütlesid, siis ei uskunud neid ja küsisin Lesleylt üle...ja nii oligi...ei tea mis neil siis järsku juhtus. Kuna oli reede, siis ei olnud ma just väga õnnelik, et pean laupäeval 6.15 kargu alla ajama ja tööle minema. Aga noh...millal töö tegemine enne pidutemist seganud on J Kluppi läksin ikka Carolina, Mary ja kuttidega J Oleks ka ühele maja peole peaagu läinud aga otsustasime siiki koju tulla ja taaskord terrassil olla. 3,5 tundi und ja siis tööle. Polnudki nii hull kui kardsin...puu otsas magama ei jäänud. Ja kuna reede õhtu oli järjekordselt tore, siis oli see vähest pnd väärt. Kusjuures nägin  mandariini peal ühte mürgisemat ämbliku...Redbacki. Õnneks ta mind hammustada ei tahtnud...selline pisikene oli, mina ikka kogu aeg arvasin, et nad on suured aga vot ei olegi. Väiksed aga jube ohtlikud. Kristi googeldas ja leidis, et selle tüübi hammustamise tõttu võib ära ka surra...14 inimest on surnud. Meie nägime isast, kuna need on pisemad. Mina, naiivne nagu ma olen, arvasin, et sellest võib ainult haigeks jääda ja mitte ära suura :S Päris heameel on ikka, et enam ei pea mandariine korjama...loodame, et mitte kunagi. Olen juba vaikselt vist mandariinide üledoosi ka saanud...kui korjan, siis ikka söön ka neid ja päris palju.

Reedel oli meil siis jällegi vabapäev..või vähemalt nii me arvasime. Uni läks juba varakult ära ja siis otsustasin vaadata läpparist Gossip Girli. Plaan oli ka tennist mängima minna kuna olen paar päeva Maryga ping pongi mänginud ja tuli tahtmine ikka tennist ka nagu mängida. Tegelikult oli see pingpongi mängimine suht naljakas kuna me kumbki pole eriti professionaalid aga hakkama saime. Eniveis...kui mina oma seriaali vaatasin ja valmistusin Maryga jalutama minemiseks, siis koputas meie uksele äkki Lesley. Küsis meilt, kas tahame püsivat tööd...Jaanuarini. Esimene pool sobis meile väga hästi aga jaanuarini siin nagu olla ei tahaks. Aga olime siiski nõus. Nimelt on meil homme Renmarkis pakkimisfirmas proovipäev. Reedel käisime seal kohapeal ja saime hunniku paberimajandust jälle kaasa. Töökoht iseenesest jättis parema mulje kui eelmine koht. Peame kandma ilusat oranži vesti nagu teetöölised J Ja üks naljakas reegel on seal ka...haisemine on keelatud J Kui tunned, et haised higijärgi, siis pead omale deodoranti peale laskma. Tööpäev algab meil hommikul kell 7 ja lõpeb 16.30...niiet päev algab meil vara. Igatahes on see parem kui korjamine, sest see ei olene ilmast  ja tunnitasu on ka...20.37, mis on väga hea. Üritame siis homme võimalikult hea mulje jätta ja tublid olla.

Veidikene lõi see uus töö meie plaanid sassi, kuna tahtsime kuskile mujale linna minna aga ei saa ju sellist head tööd vastu võtmata jätta. Auto ostmise plaanid matsime hetkel maha, kuna ei tea kas enam on mõtet osta...oleme juba 4 kuud Aussis olnud ja mõneks kuuks pole nagu mõtet osta, sest tahame märtsis Aasiasse põrutada. Eks näis kuidas siin läheb...plaanid muutuvad igapäev. Homme helistan Tasmaaniasse, et detsembris sinna kirsse korjama minna. Kui piisavalt raha koguda jõuame, siis tahaks enne seda Carolinaga koos Alice Springsi puhkama minna. Loodame, et siis läheb nii nagu plaanime või vähemalt osaliselt J

Eluolu Loxtonis

Ega siin nädalasees ei jõuagi midagi peale töötamise ja söögitegemise suurt miskit teha...üritan ikka igapäev natukeseks ajaks terrassile minna, et inimestega suhelda. Reeded veedan tavaliselt klubis ja pubis koos oma neiude Carolina ja Maryga ja siis veel hosteli kuttidega J Tantsime nagu loomad...tüdrukud juba kutsuvad mind hellitavalt Crazy`ks. Kui keegi teine nalja ei tee, siis peab seda ju ise tegema.

Meil tuleb siia hostelisse ikka aeg ajalt uusi inimesi ka. Näiteks on meil siin veel üks Eesti paarike. Kusjuures nemad on kõige toredamad, keda siin senimaani kohanud oleme. Eelmine paarike läks paar  nädalat tagasi minema. Suht veidrad olid. Kutt oli 20 ja tüdruk 22...abielus kah veel. Kutt oli siia Aussi tulnud kindla plaaniga rikkaks saada, reisimine ja muu selline teda ei huvita...edu talle J Need 2 Eesti poissi kes siin vahepeal olid, tulid 3 päevaks tagasi. Otsustasid, et neile mandariinide korjamine ikka ei meeldi ja läksid Melbourni lähedale mustikaid hoopis korjama...polnud just küige teravamad pliiatsid karbis...unustasid oma passid siia J Kuna nad olid autoga, siis ei tea millal selle ükskord avastavad ja hosteli manageril nende numbrit ka pole. 

Lillekorjajad :)

Mandariinide ja apelsinide korjamisega on üks jama lugu...aeg ajalt on meil liiga palju vabupäevi kuna pakkimisfirmad ei taha liiga palju vilju korraga. Nii on olnud juba 2 reedet meil vabad. Tegelikult eelmine reede me küll mandariine ei korjanud aga vaba meil siiski polnud. Kui Renmarkist koju jõudsime, siis ültes Lesley meile, et tal on tööd pakkuda üheks päevaks. Töö nimetus oli siis Flower picking. Kõlas väga huvitavalt, sest minul hakkas kohe film peas jooksma...jookseme aasa peal ja korjame lilli J

Reede hommikul oli väljasõit juba varakult ehk siis 6.20. Farmi kohale jõudes ootasid meid seal ees 2 väga sõbralikku meesterahvast. Üks oli farmi manager ja teine oli niisama mees...ei mäleta, mis asjapulk ta oli J Tegelikult ei olnud see töö lillede korjamine. Asi nägi siis välja nii, et anti meile oksakäärid ja viidi õunapuu „aasale“ ning pidime siis õunapuu oksi lõikama, et neist uusi  puid saaks kasvatada. Kokku oli neid 2000 vaja J Peale selle täitsime veel pudeleid veega ja toppisime oksad sinna sisse. Üsna vahva päev oli vahelduseks mandariinide korjamisele ja pealegi saime selle eest 120 dollarit ka.

Goodbye James and Adelle

Teisipäeval 2 nädalat tagasi  läks siit hostelist ära meie viimane kloun ja hosteli hing James...ta on siin oli siin olnud terve igaviku ja nüüd oli tal aeg edasi liikuda. Ta on õppinud ehitajaks ning läks ta siis Perthi ehitajaks tööle. Juba ma tunnen temast puudust, kuna tema oli selle hosteli lahedaim kutt. Tüüpiline iirlane, kes jõi meeletus koguses alkoholi igapäev aga südames väga hea inimene ja pealegi väga sõbralik ja abivalmis ka.

Enam ei pea ma üle õla vaatama ja hirmu tundma, et James mind herneks ehmatab. Nimelt teab ta, et mul on väga  nõrgad närvid ja kasutas igat võimalust minu ehmatamiseks. Enam ei tule mulle James koridoris vastu ega karju juba teisest maja otsast „Hey Viv“ J.

Praegu on selline aeg siin hostelis, et kõik hakkavad ära minema kuna hetkel on siin  ainult mandariinide ja apelsinide korjamine. Nii otsustas ka minu endine toakaaslane ja väga hea sõbranna Adelle edasi liikuda kuna tema puude istutamise töö sai läbi ja tsitruselisi talle korjata ei meeldi. Otsustas siis tema minna samma kohta kuhu läksid meie saksa kutid ehk siis Bundabergi. Leppisime siis Adellega kokku, et tema läheb sinna varem kui meie ja annab meile infot kas ja kuidas seal olukord on, et siis võib-olla läheksime ka meie sinna.

Kahjuks ei ole seal olukord nii ilus ja lilleline kui tundus ja seega otsustasime sinna mitte minna.

Veider laupäev

Eelmine laupäev otsustasime jõe ääres grillida ja niisama mõnusalt aega veeta kuna oli ju ilus ilm ja pealegi vabapäev ka veel. Käisime siis poes ja ostsime hunniku asju...muide leidsin poest ka Kopparbergi siidri J...oi te oleks pidanud mu nägu nägema...olin nagu väike õnnejunn. Kuna päike küttis päris hoogsalt, siis lesisime päeval hostelist üle tee asuva muruplatsi peal. Uskuge või mitte aga isegi minu väiksed valged kanakoivad on veidi jumekamad juba J no hetkel on muidugi sinised aga muidu on jumet ka ikka.  Kuna reedel möllasime klubis, siis laupäeval uimerdasime kõik ringi ja lebotasime päikse käes. James ja Roman lollitasid ja mürasid niisama. Mina olin selleks ajaks juba terrassile ennast vedanud...õnneks. Nimelt lõppes see müramine Romani jaoks käeluu murruga ja haiglas. Olin terrassil ja järsku Stefano...itaalia kutt ütles, et Roman murdis käe luu, nägi seda pealt ja kuna ta vanemad on arstid, siis on neid asju mitmeid kordi näinud ja teadis mis toimub. Kutsuti siis kiirabi ja pandi Romani käsi lahasesse. Kuna ta oli eelnevalt veidi õlut joonud ja ka kanepit suitsetanud, siis läks ta veidi hulluks. Tal ei olnud kindlustust ja ta keeldus haiglasse minemast. Tiris omal kipsi ära ja tuli tuppa...teised siis jooksid  talle järgi ja üritasid talle selgeks teha, et asi on tõsine ja ta peab haiglasse minema. James oli endast ikka väga väljas ja hoidis omaette. See oli õnnestus ja neid ikka juhtub, seekord läks lihtsalt halvasti. Kahjuks peab Roman opile  minema ja kuna Aussis on arstiabi meeletult kallis ja tal kindlustust ka ei ole, siis otsustas ta tagasi Prantusmaale minna. 

Värske liha

2 nädalat tagasi teisipäeval ütles meile Lesley, et õhtul tuleb meie hostelisse 4 uut kutti. Kõik tüdrukud oli nii elevil, kuna vanad kutid on juba ära tüüdanud ja nendega on suht igav. Pidid nad siis saabuma õhtul kella 21-se bussiga. Istusime terrassil ja ootasime elevusega nagu väiksed lapsed jõululaupäeval jõuluvana. Kui nägime bussi tulemas ronisime kõik uurima, et kes sealt tulevad. Naljakas oli, sest kui ütlesin, et imelik on niimoodi passida, siis sellepeale öeldi, et kui meie tulime, siis tehti samamoodi J oodati rõdul uusi elanikke. Kuna oli juba üsna hilja, siis uued asunikud üles ei tulnud. Kobisime siis mingi aeg magama...kalamäluga nagu ma olen, olin ära unustanud, kuhu ma oma neti pulga jälle toppisin. Otsisin siis igalt poolt seda taga ka terrassilt. Üks kuttidest oli seal ja tegi suitsu...Mattias, sakslane. Rääkisime siis veidi juttu ja siis tuli ka teine kutt...tema oli Sam. Mõelmad olid väga sõbralikud ja lahedad ja jube noored. Mattias 19 ja Sam 21...kuigi tal oli nädal hiljem sünnipäev ja sai 22...siiski liiga noored.

Meie nii öelda vanad kutid olid pisut kadedad, kuna tuli ju siiski värske liha J Teiste kuttidega kohtusin järgmisel päeval, ka nemad olid lahedad ja veidi vanemad. Üks neist oli üsna gay J Muidu väga vinged kutid aga liiga noored...Sam ja Mattias vähemalt. Mulle tegi kõige rohkem nalja see, et Mattias on enda arust hull hurmur ja sebija aga kuna mina olen temast vanem, siis tean juba neid trikke ja minu puhul need ei toimi...ajavad lihtsalt naerma J Ta on lihtsalt sellises vanuses, et sebib kõiki. Neile apelsinide korjamine ei meeldinud, seega läksid nad minema.

Ootamatud koputused uksele

Kuna meil vahepeal jälle tööd eriti ei olnud, siis olime jörjekorras esimesed, kes uusi töö uudiseid teada said. Tihtipeale on siin hostelis selline lugu, et õhtuti öeldakse sulle, et homme sul tööd pole ja siis hommikul tullaks ja koputatakse uksele ja pakutakse tööd. Nii juhtus minuga 2 päeva järjest. Nimelt eelmine teisipäev mainisin meie kallile iirlasele James`ile, et ta uuriks oma ülemuselt, kas neil on vaja äkki paari apesini korjajat juurde. Tubli poiss nagu ta meil on teigigi seda ja kolmapäeva hommikul kell 10.30 koputas uksele ja küsis, et kas tahame korjama minna...muidugi tahtsime ja siis ütles, et annab meile 20 mintsa, et siis lähme :D Hakkasime siis ennast siva liigutama. Korjasime siis kumbki 2 bini ja 50 dollarit kummalegi oligi käes.

Neljapäeva hommikul magasime õndsat und kui kuulsin jälle koputust uksele. Ütlesin, et Yes, come in aga keegi ei tulnud. Koputati siis uuesti ja siis sain tigedaks, kobisin voodist alla, uksele vastu ja sealt vaatas mulle vastu ehmunud näoga Rob (üks meie hosteli kohalikke elanikke). Küsisin, et mis tahab ja vastas siis mulle kiiresti, et kas ma apesine korjama ei taha minna. Unine nagu ma olin uurisin, et millal ja sealt tuli vastus, et kohe. Panin siis siva riided selga ja toppisin midagi külmkapist kotti, et kunagi hommikust süüa ja nii ma tööle läksingi jälle. Kuna Rob kukkus eelmisel päeval redeli pealt maha ja väänas käe välja, siis oli kedagi tema asemele vaja. Algselt pidi minema üks prantsuse tüdruk aga kuna Romani auto „varastati“ siis pidi ta minema  talle tõlgiks ja seega oli uut inimest vaja. Kuna keegi ei olnud nõus ennast nii kiiresti liigutama peale minu, siis  saingi jälle korjama minna. See farm on kuulus oma heade apelsinipuude poolest. Ja nii see on. Muidu korjan ma tavaliselt 2 bini aga seal korjasin 4 bini ja 100 dollarit oli jälle olemas. Õhtul terrassil istudes ja teistega juttu rääkides ütles mulle Rob, et  mitte keegi pole hommikuti nii kiiresti uksele vastu tulnud ja et ta pole mind kunagi nii tigedana näinud J Ta lausa kartis mind. Hommikuti ma olengi veidi siuke tige tikker.

Paar naljakat lugu

Veidikene on siin nalja ka ikka saanud J

Lugu nr 1:

See on küll naljakas aga samas oleks võinud kurvalt lõppeda. Nimelt hakkasime meie 2 nädalat tagasi pesu pesema. Panime siis masina asju täis nagu ikka ja tulime oma tuppa. Kuskil 10 minutit hiljem tuleb hosteli manager Leslie ja küsib, et kas meie asjad on esimeses pesumasinas...mina siis sellepeale, et jah on küll no ja tema siis sellepeale, et mis iganes teil seal sees on, sealt tuleb igatahes suitsu. Te oleks pidanud nägema kui kiiresti ma siit ülevalt alla jooksin...uskumatu. Probleem oli nimelt selles, et üks pusa oli ennast ümber pesumasina selle keskmise jura kinni keerutanud ( see on siis pealt laetav pasumasin). Ja see oli siis kinni jooksnud ja tossama hakanud. Lugu iseenesest oli täitsa lõbus aga oleks võinud meile kalliks maksma minna kui pesumasinamootor oleks läbi põlenud. Õnneks seda ei juhtunud aga nüüd on mul igakord pesupestes paranoiad.

Lugu nr 2:

Ostsin mina endale ükspäev näomaski J, panin siis selle omale näkku üks õhtu ja läksin kööki, et sealt õue vett tooma minna. Köögis kohtasin saksa poissi Richardit, kes ennast herneks ehmatas. Läksin siis trepist alla vihmaveekonteineri juurde, et pudel veega täita. Unustasin aga ära, et kui midagi ukse vahele ei pane, siis läheb uks ise kinni ja võtit mul muidugi kaasas ei olnud. Läksin siis väravast välja peaukse juurde, lootes, et keegi mind ei näe ja surnuks ennast ei ehmata. Peauks oli aga lukus. Läksin siis ringiga maja  taha teise ukse juurde...muide meie hostel asub ühe kõige tihedama liiklusega tänava ääres. Et sealt uksest sisse saada peab mööda minema suurte akendega alumisest köögist, mis on üldjuhul rahvast täis ja oli seda ka seekord. Keerasin siis näo teisele poole ja üritasin mitte aknast sisse vaadata...õnneks see uks oli lahti J Muidu oleks pidanud akna all Kristit karjuma aga vaevalt, et ta kuulnud oleks. Ime, et keegi politseid ei kutsunud, et üks hull jalutab mööda tänavat ringi ja üritab ustest sisse saada J

Lugu nr 3:

Meie hostelis elab prantsuse poiss nimega Roman. Temaga juhtus siis selline naljakas lugu, et tal varastati auto ära...või vähemalt nii ta arvas. Tegelikult oli aga asi hoopis nii: ta on harjunud Woolys ehk siis meie hostelist üle tee asuvas poes jala käima, ükspäev aga otsustas ta millegipärast sinna autoga minna. Tuli siis poest tagasi ja tegi oma igapäeva toimutusi edasi. Järgmise päeva hommikul tööle minnes avastas ta, et autot hosteli parklas pole. Paanika oli suur ja esimene mõte oli, et keegi on selle ära varaastanud. Helistati siis politseisse ja puha. Politsei asus siis  autot otsima...kuna Loxton on suhteliselt pisikene linn, siis pole siit seda just eriti keeruline otsida. Tuli siis politsei Romani juurde ja ütles, et tema auto on leitud. Uuriti siis veel ikka mitu korda, et kas ta on ikka 100% kindel, et see varastatud on....muidugi oli ta selles kindel. Tegelikult oli auto hoopis Wooly parklas kuhu Roman selle eelmise päeva õhtul oli unustanud ja poest jala koju tulnud J Päris mitu päeva pidi ta kuulama tüütuid küsimusi: „ Roman, kus su auto on?“ või „Kuule Roman, kas sa oma auto leidsid üles?“ J