Great Ocean Road

Kui neti levi leidsin, siis üritasin Great Ocean Roadi pileteid bookida. Plaan oli neljapäeval teele asuda ja siis laupäevast teisipäevani Melbournes olla kuna Adelaides oleme juba olnud, kuid kahjuks väljuvad need reisid ainult kolmapäeviti ja laupäeviti. Seega ei jäänud muud üle kui laupäevani Adelaides olla. Raha üle kantud ja reis bookitud võis rahulikult laupäeva ootama jääda...vähemalt nii ma arvasin. Reede hommikul kella 9.30 ajal helises telefon. Võtsin siis unisena vastu ja helistati Reisibüroost. Öeldi, et alles on ainult 1 koht, kuigi päev varem oli veel mitu kohta alles. Kuna meile teised reisi variandid ei sobinud Tasmaania lennu tõttu, siis saadeti mulle raha tagasi...õnneks :) Ega siis midagi muud üle ei jäänud kui google lahti ja tuli hakata uut reisifirmat otsima...ega oli 1 päev. Õnneks leidus ühes teises firmas vabukohti rohkem kui üks ja bookisime sinna 2 kohta.

Laupäeva hommikul kell 6.45 korjati meid hosteli eest peale. Meie reisisellid Eestlased jäid Adelaide tööd otsima, et sinna mingiks ajaks paikseks jääda. Auto on neil plaanis maha müüa, sest linnas autot omada on üsnagi kallis lõbu...enamus hostelitel pole parklat ja tasulise kohas parkimine läheb jube kulukaks. Veel üheks müümise põhjuseks oli auto liigne bensu kulu...võttis see loom ju 12 liitrit 100 km kohta. Rääkisin neile kohe, et pole mõtet osta autot, mis sööb nii rämedalt bensiini, eriti kui nad enamus ajast 2kesi seda autot ju kasutavad aga ei kuulatud, oli vaja just see auto osta. Ei teagi kuidas selle maha müüdud saavad...suht romu auto. Muide tagurpidi käik hakkas lampi tööle uuesti. Aga ikkagi selle auto eest ei saa suht midagi.

Eniveis...korjati meid siis hommikul peale ja sõit võis alata. Meie üllatuseks oli bussijuhiks-giidiks noor tüdruk veidra nimega Nyree. Vanust küll ei küsinud aga pakun, et ta oli mingi 26-27. Kokku oli meid 11 koos giidiga...selline mõnus väike grupp, igaüks sai eraldi istuda ja laiutada.

Bussisõit võis alata...oma istekoha juures oleva akna peale kirjutas igaüks oma nime, riigi ja võis ka pildi joonistada. Siis tuli väike tutvumisring...pidi rääkima mõne nalja ning eelmistest ja järgmistest sihtkohtadest. Minu üllatuseks oli giid ja veel paar inimest Eestist väga huvitatud ja pommitasid mind pidevalt küsimustega :) Esimene päev möödus põhiliselt sõites mõne peatusega. Lõunat sõime väikeses linnas nimega Frances...meisterdasime omale wrappe. Peale enda tankimist suundusime läheduses asuvasse rahvusparki ning läksime veidiks ajaks matkma...ronisime ünsa suure kalju poole peale...vaade oli jällegi lummav. See kalju on väga populaarne mägironijate seas, kes kõik seal nagu väiksed sipelgad üles poole ronisid. Tagasi alla tulles nägime veidrat sisalikku, varem pole sellist näinud. Muidu rahulik ja ohutu tüüp aga kui ta hammustab, siis peab tal pea maha võtma, sest lahti ta enam ei lase. Nägime ka valgeid kängurusi. Muide nad ei ole eraldiliik, lihtsalt geneetilise veaga. Peale sündimist hülgab ema poja ja nii ongi tekkinud valgete kängurude lastekodu. Õhtul jõudsime pargi lähedal asuvasse ööbimispaika...väga mõnus ja hubane majake, kus ööbisime kõik ühes suures toas narivoodites. Õhtusöögi valmistas meile giid ise - Maroko kana. Väga hea asi oli kus-kusi ja salatiga, mis koosnes spinatist, pirnist, kreekapähklitest ja parmesanijuustust.

Hommikul oli väljasõit kell 8 alles, seega saime rahulikult magada ega pidanud kiirustama. Hommikusöök oli nagu rootsi lauas....palju erinevaid variante oli, niiet igaüks leidis endale miskit sobivat. Käisime jällegi matkamas ja ronisime mäeotsa. Lõunasöögiajaks läksime igivanasse vulkaani, mis pole enam miljoneid aastaid tegutsenud ja seepärast ei meenutanud see sugugi vulkaani. Teel alla nägin puuotsas Koaalat....nii nunnu karvapallike...ikka väga armas. Grillisime ja nautisime niisama ilma, mis ei olnud küll kõige parem aga samas ei olnud ka midagi hullu. Peale meie tahtsid meiega lõunatada ka Emud. Täiskasvanud emud on minu arust suht inetud olevused aga pisikesed pojad on küll nunnud. Suured linnud näevad välja räbalad ja juhmakad :) pole ka ime, sest nende aju on silmamuna suurune...vaesekesed. Nad olid päris julged...ei peljanud grilli juurde ronida ja toitu varastada. Õhtupoole jõudsime ihaldatud Great Ocean Roadi peale. Algus ei olnud midagi nii lummav aga vot pärast....oioioi. Läksime randa ja 12 apostlit vaatama, mis on siis merre jäänud kaljutükid. Lugesin siis kokku ja no ei saanud 12...küsisin, siis, et mis värk on...lugu siis selline, et neid oli 12 aga aja jooksul on meri neid nii palju alt uuristanud, et järgi on neid ainult 7,5. Sama saatus tabas ka London Bridget...ajaga on pool kaduma läinud...tegelikult mitte nii väga ajaga vaid rohkem 1 päevaga. Nägime poes postkaarte, kus oli 1 päevaga asi kokku kukkunud. Kuna õhtu oli pilvine, siis ei teadnud, kas näeme päikeseloojangut või mitte. Kella 20 ajal otsustasime siiski vaatama minna....eriti miskit ei näinudaga natuke ikka, kui minemata oleks jätnud, siis oleks raudselt pilvitu taevas olnud. Õhtul istusime elutoas, rääkisime juttu ja mängisime joomismängu nimega Circel of death , selle geniaalse mängu peale tuli meie tore giid :)...üsna vahva mäng oli. Kui said kaardi numbriga 6, siis said valida ühe inimese ja tema näo täis sodida .

Esmaspäeva hommikul oli äratus kell 5.30, sest läksime 12 apostli juurde päikesetõusu vaatama. Hommik oli ikka meeletult külm...päris kindel ei ole aga tundus, et on alla 10 kraadi. Kui päikesetõus nähtud, suundusime tagasi hostelisse, et hommikust süüa, asjad kokku panna ja teele asuda. Sõitsime mööda Great Ocean Roadi, mis oli nagu postkaartidel on aga jube palju mäest üles-alla sõitmist ja kurve oli...süda läks nii mõnelgi korral pahaks. Tee peale jäi selline puhke koha moodi asi. Seal sai papagoisi sööta ja nägime ka koaalat. Jube tahtmine oli puu raputada ja ta sealt alla saada ja siis kallistada ja musitada :) Papagoisi on vägev sööta, nad olid väga julged ja sööki nähes lendasid kohe käe ja õla peale või ka pähe. Vahepeal läks kismaks kui neid liiga palju tuli. Sain neile pai teha :) Nii ilusad linnud...oleks heameelega ühe postiga koju saatnud, Eestis sellised poodides ei müüda. Sõitsime läbi pisikeste ookeani äärsete linnade Apollo Bay, kus käisime lõunat söömas, Lorne ja siis oli veel üks linn, mida kutsutakse Surfarite paradiisiks, kuna seal on kõik vinged surfi brändid nagu Ripcurl, Roxy, Volcom. Ostsin siis ka endale veel midagi firmakat – Roxy plätud...10 doltsi olid. Ülejäänud asjad olid ikka jube kallid seal. Sõime üüratult suurt jäätist ja suundusime Melbourni poole.