Kohale jõudes pandi meid bussijaama juures maha, et ei peaks linnas ringi ekslema. Käisime poes, et süüa osta ööseks ja hakkasime bussi otsima, millega lennujaama saada. Bussiterminali jõudes kuulsin seljatagant lauset...No Way :) keerasin siis ümber ja keda minu silmad nägid...minu kallist Loxtoni sõpra Marki, kes on abielus Denissiga. Uskumatult heameel oli teda niimoodi lampi näha. Terve õhtu oli nägu naeru täis. Denissi ennast kahjuks ei näinud, sest tema oli Sydneys sõbrannat külastamas. Taaskord meelitas Mark mind Uus-Meremaale neid külatama minna. Kui aega ja raha on tahaks ikka ära käia.
Bussipilet oli 16 dollarit...röövlid. Kohale jõudsime kuskil 8.15 ajal õhtul ja siis otsisime omale mugava nurgakese, kuhu laagriplats maha panna...magamisplaani nagu nii ei olnud, seega otsisime omale piisavalt tegevust, et üleval püsida. Surfasin netis ja järsku hakkas Carolina Facebookis rääkima, teadsin, et ta ootab oma lendu Sydneys aga vot ei oodanudki...oli hoopis samas lennujaamas :D Tuli siis otsis mind üles ja ühines meie laagriga. Tema läks varasema lennuga kui meie.
Oligi aeg laager kokk korjata ja check-ini tegema minna. Magamiskotti kohvrisse pressides lõhkusin ka teise luku ära...kas pole mitte tore...polnud aega uut otsida ja ümber pakkida, seega üritasin lukku parandada...volaaaa....õnnestuski. See kohver on küll oma aja juba ära elanud. Luku juures on kohver õmblusest ka lahti, niiet varsti kukuvad mul asjad välja. Kobisime siis check-ini tegema - see oli nagu turul piruka järjekorras seismine. Mingi tädike röökis sihtkohti välja ja sina pididd siis oma pestud kõrvad kikki ajama ja lootma, et sa oma sihtkohta maha ei maga. Jõudsime check-ini üsna viimasel minutil....ja see oli meile tegelikult kasulik, sest meil olid kohvrid ülekaalus ja kuna oli kiire, siis tädike raha juurde ei nõudnud aga hoiatas, et järgmine kord peame 19 dollarit kumbki juurde maksma. Nii kui lennukisse istuma sain tuli unepoiss peale....polnud ju maganud peaaegu üldse. Kuulasin kohustusliku ohtusteatri ära, panin klapid kõrva ja minek unemati maale. Kuna lend oli ainult 1h ja 15 mintsa, siis ei jõudnud eriti magadagi kui juba kohal olime. Sadas ja oli üsna jahe...olime ju puhkusel kuuma päikse käes ja nüüd oli selline sombune ilm. Otsisime bussi, kes meid linna viiks...15 dollarit...jällegi röövimine. Kui onuke mu kohvit taha toppis, siis lendas sellel ka ratas alt ära :D nüüd on kindel, et mul on uut kohvrit vaja. Aga jama selles, et vot tavalist kohvrit ei taha mitte üldse kohe aga erilised kohvrid maksavad tsipa liiga palju.
Esimene asi kui linna jõudsime oli leida koht, kust hommikusöögi saaks...valik langes Subway peale :) Kuna Huonville on väike koht, siis sõidab siia hosteli juurde buss 1 x päecas kell 15.50, muidu käib veel teisigi busse aga need sõidavad hostelist paari kiltsa kaugusele ja oma hälvarist kohvriga ei tahtnud seigelda. Seega oli meil pool päeva aeg aHobartis ringi vaadata. Ilus linn, väga ilus ja palju ägedaid poode on ka, kus on ilusad kohvrid. Kuna ei tea veel millal tööle saab, siis ei saanud seda endale hetkel lubada...tuleb oodata kuni kirsid valmis saavad. Nii palju veel lubasin endale, et ostsin sportrinnahoidja...palju parem ja mugavam on jookmas käia...ikka väga palju mugavam. Ja motivatsioon jooksmiseks on ka :) Siiamaani olen tubli olnud ja igapäev või ülepäeva jooksmas käinud.
No comments:
Post a Comment