Oo õnnis nädalavahetus

Oi kui kaua ma seda ootasin, oleks võinud ka laupäeval tööl olla aga üldse kohe ei tahtnud, võib-olla järgmine nv lähme. Töölt koju sõites oli autos suuht vaikus, kuna oli kõik kurnatud ja väsinud. Järsku hakkasime mina ja autojuht Lauren täiega naerma J nimelt oli asi selles, et teed üritas ületada üks noorlind, kes veel lennata eriti ei osanud...mina alguses vaatasin, et ta lendab lihtsalt väga madalalt aga tegelikult ta jooksis ja lehvitas samal ajal tiibu J tollel hetkel oli see ikka hirmus naljakas.

Koju jõudes ja peale puhtaks küürimist läksime Woolysse...oli ju ikkagi reede ja veidi  juua ka vaja. Istusime siis jälle terrassil nagu ikka ja plaan oli minna õhtul kluppi, kuna Yvonne ja Mary lähevad kolmapäeval minema ja seega oli see nende viimane reede siin Loxtonis. Seadsime siis sammud klubi poole aga seekord oli seal sissepääs 10 dollarit. Keegi ei raatsinud eriti sellist raha välja käia ja seega otsustasime suunduda pubisse aga oh seda pettumust, see oli hoopiski kinni. Selle kõrval oli ka mingi väiksem pubi taoline asi ja istusime siis seal veidi aega, peale seda tulime siis tagasi terrassile, kuna ka see pubike pandi üsna pea kinni.  Magama kobisin alles kella 3.30 ajal.

Tõsine asi

Lugu on siis selline. Istusime kõik terrassil ja veetsime mõnusalt aega kui järsku tuli Carolina ja ütles, et köögis oli rätik pliidi peale jäetud ja pliit töötas...naabrid olid ütlema tulnud, et köögist tuleb suitsu. Kui meie inimesed kööki jõudsid oli juba ka leek väljas. Meil on suitsuandurid igas toas ja ka köögis aga need üürgama ei hakanud. Hosteli manager arvas, et omanik on need välja lülitanud. Igatahes lugu oleks võinud kurvalt lõppeda....ikka väga kurvalt. Hakati siis mõtlema ja uurima, et kes selle taga võiks olla...mitte keegi ei uskunud, et see niisama sinna unustati vaid et see oli tahtlik.  Meil oli siin hostelis üks kohalik mees nimega Rob, kellest hosteli omanik oli juba ammu üritanud lahti saada. Eile siis keeldus Rob tööle minemast ja see oli piisav põhjus tema välja tõstmiseks, kuna ta on korduvalt tööle keeldunud minemast. Kuna ta on selline pahanduste tekitaja, valetaja ja üldse ebameeldiv inimene, siis kahtlustatakse, et seda võis tema teha. Rätik oli pandud pliidi raua ümber ja pliit oli kõige kuumema peale keeratud. Õnneks lõppes kõik hästi ja midagi hullu ei juhtunud aga me oleks võinud kõik kas vingumürgituse saada või lihtsalt sisse põleda. 

Esimene tööpäev :)

Nonii..esimene tööpäev on edukalt seljataga. Kindlasti tahate teada kuidas mul siis läks. Lühidalt kokkuvõttes on mul selline tunne nagu oleks traktor must üle sõitnud. Hommikul kell 5.30 helises tore äratus kell  ja oli aeg kark alla ajada. Tööle jõudes ootasime 10 mintsa enne kui keegi meiega tegeles...nagu arvata oligi ei olnud boss supervisoritele öelnud, et uued tüdrukud tulevad. Lõpuks siis topiti meid  vanade töötajate kõrvale ja päev võis alata. Kuna olime uued, siis meie jaoks oli loogiline, et toimub mingisugune treening aga ei. Mina olin siis ühe Rootsi tüdruku kõrval, kes on sel ainult 3 nädalat töödanud. Pakkisin klass 1 mandariine, ta siis lühidalt seletas, et millised sobivad kasti ja millised mitte. Alguses olin 1 liini peal üksi aga pärast läks Rootsi tüdruk Madelaine teist tööd tegema ja ma jäin sinna omapead. Päris keeruline oli üksi 2 masina vahet joosta ja alguses oli väike kaos aga hiljem sain asja käppa J Kui meil mandariinid otsa said, siis läksime liin 1 sidrunite ja mandariinide kujund ladumist tegema. Vahepeal pidin tegema 10 asja korraga...mandariine sorteerima, kaste tegema, mahlakasti tühjedama jne jne. Arvuti loeb mandariine, sest neid pakitakse kindel arv aga see muutub tihti, sest aeg ajalt on viljad erineva suurusega ja kast peab kaaluma 15 kilo, seega kui midagi muudetakse, siis karjub supervisor, et vahetage kaste. Kõik mandariinid, mis välja praagime, peame uute ja parematega asendama.

Õhkkond on seal parem ja meeldivam kui Costis aga jooksmist on palju rohkem. Vahepeal pole aega hingata ka mitte aga hea asi on see, et aeg läheb seal meeletult kiiresti J Reedel oli kõige hullem päev üldse, jube jooksmine ja rahmimine käis kogu aeg ja palav oli ka. Olin üksi 2 kiirema masina peal ja oli üsna keeruline, sest vili mida pakksime oli väga kehva, üle poole kastist pidin välja praakima ja välja vahetama aga see võtab ju meeletult aega, mida seal pole, sest järgmine ports vilju tuleb peale. Siis oli küll vahepeal selline tunne, et annan otsad ja tahan koju aga  tööd tehes tuleb selliseid hetki üsna tihti ette, hiljem läheb üle. Õnneks nägi meie supervisor, et vili on tõesti kehva ja üksi ei ole võimalik 2 masina peal olla ja tõi liin 1-st inimesi juurde. Töökaaslased on üldiselt toredad, mõned on sellised tõredad aga vähesed. Ei möödu päevagi kui keegi ei küsi, et kas oleme Kristiga õed või kaksikud. Kopp on ees juba, alguses oli naljakas aga nüüd on see jube tüütu. Mul on juba väga vinge õde ja uut ei taha :)  ( tervitused kallile õele Katsile :D)

Lemmikkutid :)

Meie toast üle tee elavad 3 inglise kutti ja  1 saksa kutt. Minu lemmikud on Mark ja Jack. Nad on lihsalt toredused ise. Noored ka muidugi või noh üks vähemalt aga nendega saab lihtsalt nalja nii palju. Juba kaugelt on kosta kui nemad tulevad, sest karjuvad Vivikaaaaaa J

Kõik see nime karjumine sai alguse sellest, et ükskord kui nad duššiall käisid...eraldi kabiinides ikka J siis nad  rääkisid väga valjusti ja meie tuba on täpselt poiste dušširuumi kõrval.  Igatahes järgmine päev ma siis ütlesin neile, et järgminekord võiks vaiksemalt olla, kuna kell oli siis juba 23 ja tööinimesed sellel ajal juba loevad lambaid. Peale seda nad siis igakord kui  näevad, et ma oma tuppa lähen ja nemad dušši alla lähevad hüüavad sealt Vivikaaaaa J Ükspäev kui nad töölt koju tulid jäime koridoris jutustama või noh kõigepealt tahtis Jack mulle räpase kalli teha ja siis rääkisime. Nemad Markiga olid vaidlema läinud, et kumb parema dušši alla saab kuna teine pidi seal üsna kehva olema. Jack siis tegi ette paneku kivi-paber-käärid teha aga Mark ei olnud nõus ja siis küsisid minu käest, et kumb peaks parema dušši saama. Ütlesin sellepeale, et see kes kiirem ja  siis pani Mark ruttu dušši poole jooksu. Läksin siis oma tuppa ja hakkas pihta...Vivikaaaaa, Vivikaaaa... läksin siis ruttu rõdule ja jätsin Kristi neid kuulama J

Kui päeval kohtume, siis saab ikka nii mõnigi kord üksteise kallal sõbralikult nokitud J Sellised inimesed teevad päeva rõõmsamaks. Kahjuks neid eriti tihti ei näe, sest nad ju töötavad Costis. 

Uued toakaaslased ja uus töö

Nonii, meie privaatelu sai siis läbi...2 nädalat tagasi teisipäeval poodi minnes ütles meile Lesley, et meile tulevad toakaaslased. Kui aus olla, siis polnud see just eriti meeldiv üllatus, kuna olime juba harjunud omaette olema ja tegema asju nii nagu meile meeldib. Õnneks meil vedas ja saime väga toredad saksa tüdrukud toakaaslasteks...mõlemate nimed on Sandra. Üks on 22 ja teine 27. Sõbralikud ja vahvad tüdrukud. Hetkel on meil siin jube palju sakslasi...10 vist äkki, peale selle tuli veel 4 inglast, veel 2 saksa tüdrukut ja 2 Austraallast.

Oleme nüüd siis 3 nädalat siin lähedal linnas Renmarkis mandariine käinud korjamas. Viimased 2 nädalat olid  reede ja laupäev vabad aga see laupäev pidime üllataval kombel tööle minema. Kui toakaaslased mulle seda ütlesid, siis ei uskunud neid ja küsisin Lesleylt üle...ja nii oligi...ei tea mis neil siis järsku juhtus. Kuna oli reede, siis ei olnud ma just väga õnnelik, et pean laupäeval 6.15 kargu alla ajama ja tööle minema. Aga noh...millal töö tegemine enne pidutemist seganud on J Kluppi läksin ikka Carolina, Mary ja kuttidega J Oleks ka ühele maja peole peaagu läinud aga otsustasime siiki koju tulla ja taaskord terrassil olla. 3,5 tundi und ja siis tööle. Polnudki nii hull kui kardsin...puu otsas magama ei jäänud. Ja kuna reede õhtu oli järjekordselt tore, siis oli see vähest pnd väärt. Kusjuures nägin  mandariini peal ühte mürgisemat ämbliku...Redbacki. Õnneks ta mind hammustada ei tahtnud...selline pisikene oli, mina ikka kogu aeg arvasin, et nad on suured aga vot ei olegi. Väiksed aga jube ohtlikud. Kristi googeldas ja leidis, et selle tüübi hammustamise tõttu võib ära ka surra...14 inimest on surnud. Meie nägime isast, kuna need on pisemad. Mina, naiivne nagu ma olen, arvasin, et sellest võib ainult haigeks jääda ja mitte ära suura :S Päris heameel on ikka, et enam ei pea mandariine korjama...loodame, et mitte kunagi. Olen juba vaikselt vist mandariinide üledoosi ka saanud...kui korjan, siis ikka söön ka neid ja päris palju.

Reedel oli meil siis jällegi vabapäev..või vähemalt nii me arvasime. Uni läks juba varakult ära ja siis otsustasin vaadata läpparist Gossip Girli. Plaan oli ka tennist mängima minna kuna olen paar päeva Maryga ping pongi mänginud ja tuli tahtmine ikka tennist ka nagu mängida. Tegelikult oli see pingpongi mängimine suht naljakas kuna me kumbki pole eriti professionaalid aga hakkama saime. Eniveis...kui mina oma seriaali vaatasin ja valmistusin Maryga jalutama minemiseks, siis koputas meie uksele äkki Lesley. Küsis meilt, kas tahame püsivat tööd...Jaanuarini. Esimene pool sobis meile väga hästi aga jaanuarini siin nagu olla ei tahaks. Aga olime siiski nõus. Nimelt on meil homme Renmarkis pakkimisfirmas proovipäev. Reedel käisime seal kohapeal ja saime hunniku paberimajandust jälle kaasa. Töökoht iseenesest jättis parema mulje kui eelmine koht. Peame kandma ilusat oranži vesti nagu teetöölised J Ja üks naljakas reegel on seal ka...haisemine on keelatud J Kui tunned, et haised higijärgi, siis pead omale deodoranti peale laskma. Tööpäev algab meil hommikul kell 7 ja lõpeb 16.30...niiet päev algab meil vara. Igatahes on see parem kui korjamine, sest see ei olene ilmast  ja tunnitasu on ka...20.37, mis on väga hea. Üritame siis homme võimalikult hea mulje jätta ja tublid olla.

Veidikene lõi see uus töö meie plaanid sassi, kuna tahtsime kuskile mujale linna minna aga ei saa ju sellist head tööd vastu võtmata jätta. Auto ostmise plaanid matsime hetkel maha, kuna ei tea kas enam on mõtet osta...oleme juba 4 kuud Aussis olnud ja mõneks kuuks pole nagu mõtet osta, sest tahame märtsis Aasiasse põrutada. Eks näis kuidas siin läheb...plaanid muutuvad igapäev. Homme helistan Tasmaaniasse, et detsembris sinna kirsse korjama minna. Kui piisavalt raha koguda jõuame, siis tahaks enne seda Carolinaga koos Alice Springsi puhkama minna. Loodame, et siis läheb nii nagu plaanime või vähemalt osaliselt J

Eluolu Loxtonis

Ega siin nädalasees ei jõuagi midagi peale töötamise ja söögitegemise suurt miskit teha...üritan ikka igapäev natukeseks ajaks terrassile minna, et inimestega suhelda. Reeded veedan tavaliselt klubis ja pubis koos oma neiude Carolina ja Maryga ja siis veel hosteli kuttidega J Tantsime nagu loomad...tüdrukud juba kutsuvad mind hellitavalt Crazy`ks. Kui keegi teine nalja ei tee, siis peab seda ju ise tegema.

Meil tuleb siia hostelisse ikka aeg ajalt uusi inimesi ka. Näiteks on meil siin veel üks Eesti paarike. Kusjuures nemad on kõige toredamad, keda siin senimaani kohanud oleme. Eelmine paarike läks paar  nädalat tagasi minema. Suht veidrad olid. Kutt oli 20 ja tüdruk 22...abielus kah veel. Kutt oli siia Aussi tulnud kindla plaaniga rikkaks saada, reisimine ja muu selline teda ei huvita...edu talle J Need 2 Eesti poissi kes siin vahepeal olid, tulid 3 päevaks tagasi. Otsustasid, et neile mandariinide korjamine ikka ei meeldi ja läksid Melbourni lähedale mustikaid hoopis korjama...polnud just küige teravamad pliiatsid karbis...unustasid oma passid siia J Kuna nad olid autoga, siis ei tea millal selle ükskord avastavad ja hosteli manageril nende numbrit ka pole. 

Lillekorjajad :)

Mandariinide ja apelsinide korjamisega on üks jama lugu...aeg ajalt on meil liiga palju vabupäevi kuna pakkimisfirmad ei taha liiga palju vilju korraga. Nii on olnud juba 2 reedet meil vabad. Tegelikult eelmine reede me küll mandariine ei korjanud aga vaba meil siiski polnud. Kui Renmarkist koju jõudsime, siis ültes Lesley meile, et tal on tööd pakkuda üheks päevaks. Töö nimetus oli siis Flower picking. Kõlas väga huvitavalt, sest minul hakkas kohe film peas jooksma...jookseme aasa peal ja korjame lilli J

Reede hommikul oli väljasõit juba varakult ehk siis 6.20. Farmi kohale jõudes ootasid meid seal ees 2 väga sõbralikku meesterahvast. Üks oli farmi manager ja teine oli niisama mees...ei mäleta, mis asjapulk ta oli J Tegelikult ei olnud see töö lillede korjamine. Asi nägi siis välja nii, et anti meile oksakäärid ja viidi õunapuu „aasale“ ning pidime siis õunapuu oksi lõikama, et neist uusi  puid saaks kasvatada. Kokku oli neid 2000 vaja J Peale selle täitsime veel pudeleid veega ja toppisime oksad sinna sisse. Üsna vahva päev oli vahelduseks mandariinide korjamisele ja pealegi saime selle eest 120 dollarit ka.

Goodbye James and Adelle

Teisipäeval 2 nädalat tagasi  läks siit hostelist ära meie viimane kloun ja hosteli hing James...ta on siin oli siin olnud terve igaviku ja nüüd oli tal aeg edasi liikuda. Ta on õppinud ehitajaks ning läks ta siis Perthi ehitajaks tööle. Juba ma tunnen temast puudust, kuna tema oli selle hosteli lahedaim kutt. Tüüpiline iirlane, kes jõi meeletus koguses alkoholi igapäev aga südames väga hea inimene ja pealegi väga sõbralik ja abivalmis ka.

Enam ei pea ma üle õla vaatama ja hirmu tundma, et James mind herneks ehmatab. Nimelt teab ta, et mul on väga  nõrgad närvid ja kasutas igat võimalust minu ehmatamiseks. Enam ei tule mulle James koridoris vastu ega karju juba teisest maja otsast „Hey Viv“ J.

Praegu on selline aeg siin hostelis, et kõik hakkavad ära minema kuna hetkel on siin  ainult mandariinide ja apelsinide korjamine. Nii otsustas ka minu endine toakaaslane ja väga hea sõbranna Adelle edasi liikuda kuna tema puude istutamise töö sai läbi ja tsitruselisi talle korjata ei meeldi. Otsustas siis tema minna samma kohta kuhu läksid meie saksa kutid ehk siis Bundabergi. Leppisime siis Adellega kokku, et tema läheb sinna varem kui meie ja annab meile infot kas ja kuidas seal olukord on, et siis võib-olla läheksime ka meie sinna.

Kahjuks ei ole seal olukord nii ilus ja lilleline kui tundus ja seega otsustasime sinna mitte minna.