Veider laupäev

Eelmine laupäev otsustasime jõe ääres grillida ja niisama mõnusalt aega veeta kuna oli ju ilus ilm ja pealegi vabapäev ka veel. Käisime siis poes ja ostsime hunniku asju...muide leidsin poest ka Kopparbergi siidri J...oi te oleks pidanud mu nägu nägema...olin nagu väike õnnejunn. Kuna päike küttis päris hoogsalt, siis lesisime päeval hostelist üle tee asuva muruplatsi peal. Uskuge või mitte aga isegi minu väiksed valged kanakoivad on veidi jumekamad juba J no hetkel on muidugi sinised aga muidu on jumet ka ikka.  Kuna reedel möllasime klubis, siis laupäeval uimerdasime kõik ringi ja lebotasime päikse käes. James ja Roman lollitasid ja mürasid niisama. Mina olin selleks ajaks juba terrassile ennast vedanud...õnneks. Nimelt lõppes see müramine Romani jaoks käeluu murruga ja haiglas. Olin terrassil ja järsku Stefano...itaalia kutt ütles, et Roman murdis käe luu, nägi seda pealt ja kuna ta vanemad on arstid, siis on neid asju mitmeid kordi näinud ja teadis mis toimub. Kutsuti siis kiirabi ja pandi Romani käsi lahasesse. Kuna ta oli eelnevalt veidi õlut joonud ja ka kanepit suitsetanud, siis läks ta veidi hulluks. Tal ei olnud kindlustust ja ta keeldus haiglasse minemast. Tiris omal kipsi ära ja tuli tuppa...teised siis jooksid  talle järgi ja üritasid talle selgeks teha, et asi on tõsine ja ta peab haiglasse minema. James oli endast ikka väga väljas ja hoidis omaette. See oli õnnestus ja neid ikka juhtub, seekord läks lihtsalt halvasti. Kahjuks peab Roman opile  minema ja kuna Aussis on arstiabi meeletult kallis ja tal kindlustust ka ei ole, siis otsustas ta tagasi Prantusmaale minna. 

Värske liha

2 nädalat tagasi teisipäeval ütles meile Lesley, et õhtul tuleb meie hostelisse 4 uut kutti. Kõik tüdrukud oli nii elevil, kuna vanad kutid on juba ära tüüdanud ja nendega on suht igav. Pidid nad siis saabuma õhtul kella 21-se bussiga. Istusime terrassil ja ootasime elevusega nagu väiksed lapsed jõululaupäeval jõuluvana. Kui nägime bussi tulemas ronisime kõik uurima, et kes sealt tulevad. Naljakas oli, sest kui ütlesin, et imelik on niimoodi passida, siis sellepeale öeldi, et kui meie tulime, siis tehti samamoodi J oodati rõdul uusi elanikke. Kuna oli juba üsna hilja, siis uued asunikud üles ei tulnud. Kobisime siis mingi aeg magama...kalamäluga nagu ma olen, olin ära unustanud, kuhu ma oma neti pulga jälle toppisin. Otsisin siis igalt poolt seda taga ka terrassilt. Üks kuttidest oli seal ja tegi suitsu...Mattias, sakslane. Rääkisime siis veidi juttu ja siis tuli ka teine kutt...tema oli Sam. Mõelmad olid väga sõbralikud ja lahedad ja jube noored. Mattias 19 ja Sam 21...kuigi tal oli nädal hiljem sünnipäev ja sai 22...siiski liiga noored.

Meie nii öelda vanad kutid olid pisut kadedad, kuna tuli ju siiski värske liha J Teiste kuttidega kohtusin järgmisel päeval, ka nemad olid lahedad ja veidi vanemad. Üks neist oli üsna gay J Muidu väga vinged kutid aga liiga noored...Sam ja Mattias vähemalt. Mulle tegi kõige rohkem nalja see, et Mattias on enda arust hull hurmur ja sebija aga kuna mina olen temast vanem, siis tean juba neid trikke ja minu puhul need ei toimi...ajavad lihtsalt naerma J Ta on lihtsalt sellises vanuses, et sebib kõiki. Neile apelsinide korjamine ei meeldinud, seega läksid nad minema.

Ootamatud koputused uksele

Kuna meil vahepeal jälle tööd eriti ei olnud, siis olime jörjekorras esimesed, kes uusi töö uudiseid teada said. Tihtipeale on siin hostelis selline lugu, et õhtuti öeldakse sulle, et homme sul tööd pole ja siis hommikul tullaks ja koputatakse uksele ja pakutakse tööd. Nii juhtus minuga 2 päeva järjest. Nimelt eelmine teisipäev mainisin meie kallile iirlasele James`ile, et ta uuriks oma ülemuselt, kas neil on vaja äkki paari apesini korjajat juurde. Tubli poiss nagu ta meil on teigigi seda ja kolmapäeva hommikul kell 10.30 koputas uksele ja küsis, et kas tahame korjama minna...muidugi tahtsime ja siis ütles, et annab meile 20 mintsa, et siis lähme :D Hakkasime siis ennast siva liigutama. Korjasime siis kumbki 2 bini ja 50 dollarit kummalegi oligi käes.

Neljapäeva hommikul magasime õndsat und kui kuulsin jälle koputust uksele. Ütlesin, et Yes, come in aga keegi ei tulnud. Koputati siis uuesti ja siis sain tigedaks, kobisin voodist alla, uksele vastu ja sealt vaatas mulle vastu ehmunud näoga Rob (üks meie hosteli kohalikke elanikke). Küsisin, et mis tahab ja vastas siis mulle kiiresti, et kas ma apesine korjama ei taha minna. Unine nagu ma olin uurisin, et millal ja sealt tuli vastus, et kohe. Panin siis siva riided selga ja toppisin midagi külmkapist kotti, et kunagi hommikust süüa ja nii ma tööle läksingi jälle. Kuna Rob kukkus eelmisel päeval redeli pealt maha ja väänas käe välja, siis oli kedagi tema asemele vaja. Algselt pidi minema üks prantsuse tüdruk aga kuna Romani auto „varastati“ siis pidi ta minema  talle tõlgiks ja seega oli uut inimest vaja. Kuna keegi ei olnud nõus ennast nii kiiresti liigutama peale minu, siis  saingi jälle korjama minna. See farm on kuulus oma heade apelsinipuude poolest. Ja nii see on. Muidu korjan ma tavaliselt 2 bini aga seal korjasin 4 bini ja 100 dollarit oli jälle olemas. Õhtul terrassil istudes ja teistega juttu rääkides ütles mulle Rob, et  mitte keegi pole hommikuti nii kiiresti uksele vastu tulnud ja et ta pole mind kunagi nii tigedana näinud J Ta lausa kartis mind. Hommikuti ma olengi veidi siuke tige tikker.

Paar naljakat lugu

Veidikene on siin nalja ka ikka saanud J

Lugu nr 1:

See on küll naljakas aga samas oleks võinud kurvalt lõppeda. Nimelt hakkasime meie 2 nädalat tagasi pesu pesema. Panime siis masina asju täis nagu ikka ja tulime oma tuppa. Kuskil 10 minutit hiljem tuleb hosteli manager Leslie ja küsib, et kas meie asjad on esimeses pesumasinas...mina siis sellepeale, et jah on küll no ja tema siis sellepeale, et mis iganes teil seal sees on, sealt tuleb igatahes suitsu. Te oleks pidanud nägema kui kiiresti ma siit ülevalt alla jooksin...uskumatu. Probleem oli nimelt selles, et üks pusa oli ennast ümber pesumasina selle keskmise jura kinni keerutanud ( see on siis pealt laetav pasumasin). Ja see oli siis kinni jooksnud ja tossama hakanud. Lugu iseenesest oli täitsa lõbus aga oleks võinud meile kalliks maksma minna kui pesumasinamootor oleks läbi põlenud. Õnneks seda ei juhtunud aga nüüd on mul igakord pesupestes paranoiad.

Lugu nr 2:

Ostsin mina endale ükspäev näomaski J, panin siis selle omale näkku üks õhtu ja läksin kööki, et sealt õue vett tooma minna. Köögis kohtasin saksa poissi Richardit, kes ennast herneks ehmatas. Läksin siis trepist alla vihmaveekonteineri juurde, et pudel veega täita. Unustasin aga ära, et kui midagi ukse vahele ei pane, siis läheb uks ise kinni ja võtit mul muidugi kaasas ei olnud. Läksin siis väravast välja peaukse juurde, lootes, et keegi mind ei näe ja surnuks ennast ei ehmata. Peauks oli aga lukus. Läksin siis ringiga maja  taha teise ukse juurde...muide meie hostel asub ühe kõige tihedama liiklusega tänava ääres. Et sealt uksest sisse saada peab mööda minema suurte akendega alumisest köögist, mis on üldjuhul rahvast täis ja oli seda ka seekord. Keerasin siis näo teisele poole ja üritasin mitte aknast sisse vaadata...õnneks see uks oli lahti J Muidu oleks pidanud akna all Kristit karjuma aga vaevalt, et ta kuulnud oleks. Ime, et keegi politseid ei kutsunud, et üks hull jalutab mööda tänavat ringi ja üritab ustest sisse saada J

Lugu nr 3:

Meie hostelis elab prantsuse poiss nimega Roman. Temaga juhtus siis selline naljakas lugu, et tal varastati auto ära...või vähemalt nii ta arvas. Tegelikult oli aga asi hoopis nii: ta on harjunud Woolys ehk siis meie hostelist üle tee asuvas poes jala käima, ükspäev aga otsustas ta millegipärast sinna autoga minna. Tuli siis poest tagasi ja tegi oma igapäeva toimutusi edasi. Järgmise päeva hommikul tööle minnes avastas ta, et autot hosteli parklas pole. Paanika oli suur ja esimene mõte oli, et keegi on selle ära varaastanud. Helistati siis politseisse ja puha. Politsei asus siis  autot otsima...kuna Loxton on suhteliselt pisikene linn, siis pole siit seda just eriti keeruline otsida. Tuli siis politsei Romani juurde ja ütles, et tema auto on leitud. Uuriti siis veel ikka mitu korda, et kas ta on ikka 100% kindel, et see varastatud on....muidugi oli ta selles kindel. Tegelikult oli auto hoopis Wooly parklas kuhu Roman selle eelmise päeva õhtul oli unustanud ja poest jala koju tulnud J Päris mitu päeva pidi ta kuulama tüütuid küsimusi: „ Roman, kus su auto on?“ või „Kuule Roman, kas sa oma auto leidsid üles?“ J

Vanad tuuled ja paha tuju

Meie tööaeg Costis jäi ikka ime lühikeseks...kuna tsitruseliste hooaeg siin pool hakkab läbi saama, siis jäi ka tööd meie kallis Costis väheks. Kuna meie olime kõige uuemad, siis öeldi meile ära. Seega on meie auto ostmisplaanid jälle suure kaarega vastu taevast puruks läinud. Peame vist auto ostmisplaanid praegu maha matma, äkki siis hakkab see raha ka kogunema J

Tuli siis edasi mõelda, et mis siis nüüd saab...ei tahaks nagu siit ära minna aga samas on sellest kohast kopp ees juba...õigemini on vist apelsinide korjamisest. Kuna läheb soojaks, siis tuleb ju kõik need toredad loomad välja ehk siis maod ja neid on juba erinevates farmides üsna mitmel korral nähtud...mina pole nendega veel õnneks kohtunud. Nüüd siis ronime jälle mööda apelsinipuid nagu ahvid ja minu kallid sinikad on ka juba tagasi tulnud. Hetkel uurime, mis toimub linnas nimega Bundaberg. Nimelt oli meil siin 2 nädalat 4 saksa kutti, kes läksid teisipäeval Bundabergi ja kutsusid meid ka sinna. Minu kallis ekstoakaaslane Adele läheb juba esmaspäeval sinna ja siis annab mulle vaikselt infot, et kas seal siis on tööd nagu räägitakse või mitte. Hetkel on emotsioonid nii laes, et ei oska midagi kohe kirjutadagi. Pettumus, pettumus ja veelkord pettumus on hetkel emotsioon number üks. Nimelt on juba eelmisest nädalavahetusest saati siin tapvalt igav. Okei eelmine reede käisime klubis ja möllasime aga alates laupäevast on kõik kuidagi ära vajunud ja see on uskumatult masendav. Ma ei tulnud teisele poole maakera selleks, et igavusse surra.

Viimasel ajal on siinsete inimeste seas populaarseks saanud nende inimeste meenutamine, kes siit ära lainud on. Et ohhh kas sa mäletad neid aegu, kui see ja see siin olid ja siis meil oli nii ja nii lõbus. Issand jumal saage üle...backpackerite elu ongi selline, kõik liiguvad eluga kogu aeg edasi. Elad veidi ühes kohas ja siis veidi teises kohas. Ma pean siit kindlasti minema saama, sest minu jaoks on masendav 6 päeva nädalad tööl käia ja siis reede õhtuti kell 11 magama minna ja mitte midagi teha...tigedaks ja hulluks ajab. Ja pealegi oleme siin juba piisavalt kaua olnud...6 nädalat juba.

Eile õhtul olin ikka nii tige, et ei saanud isegi magama jääda. Iganädal ootan reedet huviga, et töönädal seljataha jätta ja ennast vabalt tunda ja Austraaliat nautida aga selliseid reedeid ei taha enam kunagi siin tunda, sest siis tahan lihtsalt ära koju tulla. Täna olin ikka veel pahas tujus ja läksin poodi šokolaadi ostma aga poleks pidanud seda tegema, sest lõhkusin hamba ära L...kild tuli hambast välja aga siin on hambaravi jube kallis...paha šokolaad ma ütlen. Aga veidike nagu läks tuju paremaks.

Costi orjad

Meie väikeses linnakeses on selline firma nagu Costi, mis tegeleb siis tsitruseliste pakkimisega. Kuna Egle ja Signe töötasid seal, siis soovitasid nad meil ka sinna minna, kuna Eestlased pidid seal hinnas olema. Seal töötab veel peale meie 4 eestlast, enne oli 6 aga meie toakaaslased tulid sealt ära, sest läksid trippima mööda Aussi. Käisime siis seal kohapeal avaldust täitmas ja väikesel intervjuul. Öeldi, et tulge esmaspäeval 8.20 proovipäevale. Läksime siis kohale ja kohe pandi täie tambiga tööle J Lepingud ja asjad visati kohe näppu ja hakkasimegi siis seal tööl käima. Kahju on sellest, et muu jaoks eriti aega ei jää, sest tööpäevad on seal väga pikad 8.20-21 või isegi rohkem aga palk on ka päris hea. 18.92 tunnis, sealt lähevad maksud maha aga ikkagi palju parem kui korjamine. Seal teenime 1 päevaga sama palju kui korjamisega terve nädala peale kokku. Keskkond on seal muidugi pingeline, kuna ülemused on kreeklased ja muudavad oma meelt igasekund aga muidu on seal muhe olla, töökaaslased on väga vahvad ja sõbralikud. Meie arvasime, et hakkame alles järgmine nädal tööle, kuna alguses meile nii öeldi aga tutkit kohe hakkasime täie rauaga tööle. Vähemalt teame, mis kell meil tööpäev hakkab ja saame igailmaga töötada. Tööpäev näeb siis välja nii, et 8.10 hommikul viiakse meid siit tööle, siis 8.20 võtame oma kaardi ja logime ennast tööle, kell 10 on 15 mintsane paus. Kell 12-12.45 on lõunapaus, kell 15.15 on 15 mintsa paus, kell 18.30 on õhtusöögi paus ja kuii töötame kauem kui 21ni, siis on 20-20.10 ka veel paus. Puhke ruum on meil selline väike putka, kus on külmkapp, rösterid, mikrolaineahjud, kuumvesi, tee ja kohvi. Üsna luks värk.  See nädal oli meil neljapäev vaba ja nüüd on lauopäev – esmaspäev vaba. Läheme alles teisipäeval tööle, kuna homme tuleb 2 uut tüdrukut proovipäevale.  Vabaduuuus :D Nüüd hakkab nii olema, et poes saame ainult pühapäeviti käia, siis ostame terve nädala toidu ära, pühapäev on ka koristasispäev ja pesupäev, sest muul ajal ei ole aega seda teha. Täna läksid meie toakaaslased minema ja saime oma toa kujundada nii nagu ise tahame J Nüüd on külmkapp meie ja kapis on ka palju ruumi, saime neilt riidepuid ja mõne riidehilbu ka mida nad ise kaasa ei võtnud. Meie tööks on siis  mandariinide, apelsinide ja sidrunite pakkimine ja sorteerimine. Igaüks seisab ühe liikuma liinitaga, kuhu hakkavad siis viljad tulema ja meie peame koledad välja sorteerima ja teised ära pakkima. Töö iseenesest ei ole raske, vahepeal on küll kahtlusi, et kas see mandariin on Compa ehk siis 1 ja 2 klassi vahepeale või on siis 2 klass. Koledad viskame ämbrisse, mis lähevad mahlaks ja teised saadame mööda teist linti tagasi. Meie supervisorid konrtollivad üle, millised viljaad tagasi saadame ja kui miskit valesti on, siis tulevad ütlevad meile, sama on ka pakkisel...Igale kastile paneme triipkoodi kleepsukülge, kus on number peal, selle järgi saab supervisor teada, kelle kast see on. Meie ülemus Helen ei taha ideaalset kasti, sest see tähendab, et loobime liiga palju häid vilju välja...kui kastis on mõni vale vili, näiteks mõne plekiga rohkem kui muidu lubatud, siis sellest ei ole midagi hullu. Erineva suurusega vilju peab erinevalt pakkima. Iga liini juures on tahvel, kuhu kirjutatakse kuidas selle liini vilju peab pakkima. Näiteks 4x3x5x3 – Esimene rida 4 vilja, siis 3 ja nii edasi, 5 näitab mitu rida pean olema ja 3 näitab, siis mitu korrust peab olema. Siis on seal veel kirjas, kas peab pakkima up või side ehk siis kas ots ülespoole või külili.

Reedel topiti meid autopackeri peale proovile, mulle see üldse ei meeldinud ja loodan, et ei pea seal tööle hakkama. Jama on selles, et meil on väga palju asiaate seal ja vähe eurooplasi ning meie ülemus arvab, et asiaadid on rumalad ja seega neid sinna autopackeri peale ei taha.

Elu Loxtonis

Nonii, pole jälle sajandeid kirjutanud...ei edene see asi enam kuidagi. Vabaaega on väheks jäänud ja kui seda tekib, siis hängin teistega siin hostelis ringi. Eniveis Lühikokkuvõte siis minu uuest elust siin Loxtonis. Peale meie elab siin veel 2 eesti tüdrukut, kellega me ühte tuppa kolisime kuna nad ei tahtnud oma eelmiste põssadest toakaaslastega koos elada. Nemad on siis Signe ja Egle...vahvad tüdrukud aga pisut teistsugused kui mina. Peale nende oli meil siin vahepeal veel 2 eesti kutti, kes jäid siia ainult 2 päevaks ja siis läksid minema kuna tööd on siin hetkel suhteliselt vähe võitu. Egle on eestis treener ja seega sai temaga mõned bodycombati trennid tehtud ja niisama väljaas võimeldud. Aga muidu on siin nagu loomaaed...kõige paremini saan läbi Argetiina tüdruku Carolinaga, Inglismaalt pärit Adelega, Iirlaste Yvonni ja Maryga. Siis on siin veel hunnik lahedaid kutte...iirlasi, itaallasi, prantslasi, jaapanlasi ja veel igasuguseid. Iirlased James ja Ricky on oma ette ooper :) Uskumatud kujud...nalja saab nendega nabani. Alguses kui me siia saabusime, siis elasime eraldi tubades kuna üheski toas 2 vaba kohta polnud, Adele ongi minu endine toakaaslane...superluks tibi. Siis on meil siin veel ühed noored inglased ja saksa kutt...pisut noorekesed...miski 19 vist. Aga ka väga vinged. Kuna nimesi on raske meelde jätta, siis Tom kutsub mind lihtsalt Estoniaks. Kõik on siin ulme kaua olnud ja neid vaadates tundub, et see on eriti  masendav koht ja muda auk, kuhu sisse kukkudes enam välja ei saa. Samas saan neist aru, sest kui töötad fruit pickerina, siis ei tea iialgi millal tööd on. Kõik oleneb ilmast ja tellimustest ja veel miljonist muust asjast. 

Meie korjasime apelsine 4 päeva ja sellest piisas, et seda vihkama hakata. Puud on väga suured, redel on kuradi raske ja apelsinid on jube tillukesed. Ühe pini hind oli 28 dollarit aga me üle 4 pini päevas kahepeale kahjuks välja ei käristanud. Suht masendav oli ikka. Peale selle jooksis mul igapäev film silme eest läbi, et kuidas ma  sealt redeli otsast alla lendan. Ja palka ootame siiamaani...juba nädal aega. Ütlesin Lesleyle, et enne ma üüri ei maksa, kui olen palga kätte saanud ehk siis hakkavad asjad liikuma.

Kui oled puuviljakorjaja, siis oleneb tööle hakkamise aeg ka õhtutemperatuurist. Näiteks apelsine saab alles siis korjama hakata kui õhu temperatuur on vähemalt 13 kraadi, seega hommikuti ei tea kunagi, millal tööpäev peale hakkab. Tullakse migi aeg ukse taha koputama ja öeldakse, et nüüd 20 mintsa pärast on minek, seega peab hommikuti suht varakult valma olema.

Muidu vaba aega veedan ma teistega terrassil hängides. Meil on seal diivanid ja tugitoolid, lauad, muusikakeskus, pinksi laud ja piljard on ka. Mõnus hubane hostel, mis on 2 nädala jooksul juba väga armsaks ja koduseks saanud. Inimesi on siin ka palju rohkem kui eelmises kohas. Jama on ainult see, et meil on siin hiired...meie toas pole ma veel ühtegi õnneks näinud aga teistes tubades on neid ringi töllerdanud küll. Reedeti me tavaliselt siis pidutseme ja käime kohalikus klubis või baaris. Nagu Aussis ikka, pannakse kõik jube vara kinni ja seega tuleme tavaliselt tagasi hostelisse istuma ja pidutsema J Laupäevad on tavaliselt rahulikumad kuna enamus peavad pühapäevad töötama. Siinsetest inimstest olen ma ikka üli sillas JJJ

Neljapäeval tuli meile veel üks eesti paarike siia, kellega olen veidi juttu ka rääkinud. Tüüpilised eestlased...hoiavad oma ette ja eriti seltsivad ei ole. Ja nemad tulid siia rikkaks saama J Reisid ja trippida nad ei taha, ainult raha tahavad kokku ajada.

Poodidest siis nii palju, et raha raiskamis kohti siin eriti pole. Või noh leidub aga üsna kallid on teised. Näiteks on siin Roxy pood, mis on väga paha, sest olen sealt juba mõne asja leidnud, mida tahaks. Toidupoed on siis kauem lahti kui eelmises kohas olid. E-L on 8-20 ja P on 8-19 aga muud poed pannakse varem kinni. 2 kaltsukat on siin ka kuhu olen juba silma peale visanud. Leidsin ühest kaltsukast Ripcurli lühkarid, mis maksid 2 dollarit :D Neljapäeval käisime Signe ja Eglega Berris kaltsukas, mis asub siit 20 km kaugusel, ka sealt sain mõne asjakese.