Meie tööaeg Costis jäi ikka ime lühikeseks...kuna tsitruseliste hooaeg siin pool hakkab läbi saama, siis jäi ka tööd meie kallis Costis väheks. Kuna meie olime kõige uuemad, siis öeldi meile ära. Seega on meie auto ostmisplaanid jälle suure kaarega vastu taevast puruks läinud. Peame vist auto ostmisplaanid praegu maha matma, äkki siis hakkab see raha ka kogunema J
Tuli siis edasi mõelda, et mis siis nüüd saab...ei tahaks nagu siit ära minna aga samas on sellest kohast kopp ees juba...õigemini on vist apelsinide korjamisest. Kuna läheb soojaks, siis tuleb ju kõik need toredad loomad välja ehk siis maod ja neid on juba erinevates farmides üsna mitmel korral nähtud...mina pole nendega veel õnneks kohtunud. Nüüd siis ronime jälle mööda apelsinipuid nagu ahvid ja minu kallid sinikad on ka juba tagasi tulnud. Hetkel uurime, mis toimub linnas nimega Bundaberg. Nimelt oli meil siin 2 nädalat 4 saksa kutti, kes läksid teisipäeval Bundabergi ja kutsusid meid ka sinna. Minu kallis ekstoakaaslane Adele läheb juba esmaspäeval sinna ja siis annab mulle vaikselt infot, et kas seal siis on tööd nagu räägitakse või mitte. Hetkel on emotsioonid nii laes, et ei oska midagi kohe kirjutadagi. Pettumus, pettumus ja veelkord pettumus on hetkel emotsioon number üks. Nimelt on juba eelmisest nädalavahetusest saati siin tapvalt igav. Okei eelmine reede käisime klubis ja möllasime aga alates laupäevast on kõik kuidagi ära vajunud ja see on uskumatult masendav. Ma ei tulnud teisele poole maakera selleks, et igavusse surra.
Viimasel ajal on siinsete inimeste seas populaarseks saanud nende inimeste meenutamine, kes siit ära lainud on. Et ohhh kas sa mäletad neid aegu, kui see ja see siin olid ja siis meil oli nii ja nii lõbus. Issand jumal saage üle...backpackerite elu ongi selline, kõik liiguvad eluga kogu aeg edasi. Elad veidi ühes kohas ja siis veidi teises kohas. Ma pean siit kindlasti minema saama, sest minu jaoks on masendav 6 päeva nädalad tööl käia ja siis reede õhtuti kell 11 magama minna ja mitte midagi teha...tigedaks ja hulluks ajab. Ja pealegi oleme siin juba piisavalt kaua olnud...6 nädalat juba.
Eile õhtul olin ikka nii tige, et ei saanud isegi magama jääda. Iganädal ootan reedet huviga, et töönädal seljataha jätta ja ennast vabalt tunda ja Austraaliat nautida aga selliseid reedeid ei taha enam kunagi siin tunda, sest siis tahan lihtsalt ära koju tulla. Täna olin ikka veel pahas tujus ja läksin poodi šokolaadi ostma aga poleks pidanud seda tegema, sest lõhkusin hamba ära L...kild tuli hambast välja aga siin on hambaravi jube kallis...paha šokolaad ma ütlen. Aga veidike nagu läks tuju paremaks.
No comments:
Post a Comment