Paar naljakat lugu

Veidikene on siin nalja ka ikka saanud J

Lugu nr 1:

See on küll naljakas aga samas oleks võinud kurvalt lõppeda. Nimelt hakkasime meie 2 nädalat tagasi pesu pesema. Panime siis masina asju täis nagu ikka ja tulime oma tuppa. Kuskil 10 minutit hiljem tuleb hosteli manager Leslie ja küsib, et kas meie asjad on esimeses pesumasinas...mina siis sellepeale, et jah on küll no ja tema siis sellepeale, et mis iganes teil seal sees on, sealt tuleb igatahes suitsu. Te oleks pidanud nägema kui kiiresti ma siit ülevalt alla jooksin...uskumatu. Probleem oli nimelt selles, et üks pusa oli ennast ümber pesumasina selle keskmise jura kinni keerutanud ( see on siis pealt laetav pasumasin). Ja see oli siis kinni jooksnud ja tossama hakanud. Lugu iseenesest oli täitsa lõbus aga oleks võinud meile kalliks maksma minna kui pesumasinamootor oleks läbi põlenud. Õnneks seda ei juhtunud aga nüüd on mul igakord pesupestes paranoiad.

Lugu nr 2:

Ostsin mina endale ükspäev näomaski J, panin siis selle omale näkku üks õhtu ja läksin kööki, et sealt õue vett tooma minna. Köögis kohtasin saksa poissi Richardit, kes ennast herneks ehmatas. Läksin siis trepist alla vihmaveekonteineri juurde, et pudel veega täita. Unustasin aga ära, et kui midagi ukse vahele ei pane, siis läheb uks ise kinni ja võtit mul muidugi kaasas ei olnud. Läksin siis väravast välja peaukse juurde, lootes, et keegi mind ei näe ja surnuks ennast ei ehmata. Peauks oli aga lukus. Läksin siis ringiga maja  taha teise ukse juurde...muide meie hostel asub ühe kõige tihedama liiklusega tänava ääres. Et sealt uksest sisse saada peab mööda minema suurte akendega alumisest köögist, mis on üldjuhul rahvast täis ja oli seda ka seekord. Keerasin siis näo teisele poole ja üritasin mitte aknast sisse vaadata...õnneks see uks oli lahti J Muidu oleks pidanud akna all Kristit karjuma aga vaevalt, et ta kuulnud oleks. Ime, et keegi politseid ei kutsunud, et üks hull jalutab mööda tänavat ringi ja üritab ustest sisse saada J

Lugu nr 3:

Meie hostelis elab prantsuse poiss nimega Roman. Temaga juhtus siis selline naljakas lugu, et tal varastati auto ära...või vähemalt nii ta arvas. Tegelikult oli aga asi hoopis nii: ta on harjunud Woolys ehk siis meie hostelist üle tee asuvas poes jala käima, ükspäev aga otsustas ta millegipärast sinna autoga minna. Tuli siis poest tagasi ja tegi oma igapäeva toimutusi edasi. Järgmise päeva hommikul tööle minnes avastas ta, et autot hosteli parklas pole. Paanika oli suur ja esimene mõte oli, et keegi on selle ära varaastanud. Helistati siis politseisse ja puha. Politsei asus siis  autot otsima...kuna Loxton on suhteliselt pisikene linn, siis pole siit seda just eriti keeruline otsida. Tuli siis politsei Romani juurde ja ütles, et tema auto on leitud. Uuriti siis veel ikka mitu korda, et kas ta on ikka 100% kindel, et see varastatud on....muidugi oli ta selles kindel. Tegelikult oli auto hoopis Wooly parklas kuhu Roman selle eelmise päeva õhtul oli unustanud ja poest jala koju tulnud J Päris mitu päeva pidi ta kuulama tüütuid küsimusi: „ Roman, kus su auto on?“ või „Kuule Roman, kas sa oma auto leidsid üles?“ J