Hüvasti Huonville ja Tasmaania. Tere Melbourn :)

Asjad kokkupakitud, jäime bussi ootama. Kuna bussipeatus on linnas ja meil sinna kõmpida kuskil 2 km, siis tundus see suht keerulise ettevõtmisena. Õnneks oli meie hosteli omanik nii tore ja lahke ning viis meid bussikasse ära. Hobartisse jõudes viskasime asjad hostelisse ja läksime linna peale. Kuna kell oli juba üsna palju, siis olid kõik poed kinni ning seega eriti midagi teha ei olnud. Käisime poes ja kobisime tagasi hostelisse kuna kell 4 hommikul oli vaja üles ajada ja lennujaama poole minna. Kell 6.05 oli meie lend. Esimest korda lendasime Qantasega...vot see oli mugav. Isegi hommikusööki pakuti kuigi lend kestis ainult 1 h. Kohale jõudes hakkasime linnast meie sõpside juurde orienteeruma, see ei olnudki nii keeruline. Pidime trammipeale minema ja siis viimases peatuses maha ronima. Uskumatu kui kallis on trammipilet....4 dollarit üks ots :O meeletult kallis. Võib ka osta terve päeva pileti 8 dollari eest. Sõitsime jänest, kuna tramm oli puupüsti rahvast täis ja oma kohvriga kuskile ronida ja piletit osta oli võimatu. Kuskil kella 9.30 ajal jõudsime kohale. Signe ja Egle  elavad ühe tüübi Carlose juures ning nendega elab veel üks eesti tüdruk Kersti. Korter asub rikkas rajoonis St. Kilda ranna lähedal. No ja vot see on ikka korter. 3 toaline, 2 vannitoaga ja puha. Carlos on ametilt müügimees ja teenib korralikult...sõidab ringi Maseratiga :D Korter on ka väga väga ilus ja moodne. Kõik käib puldist...isegi kardinad või siis tüübi ipodist :) Kuna neljapäeval oli Australian Day ehk siis pikk nädalavahetus oli ees, otsustas Carlos minna Brisbane sõpradele külla ja tema lahkel loal ööbisime tema toas. Ta pidi hull Eesti fänn olema ja muidugi Eesti tüdrukute fänn ka...pole ka ime, sest suhtleb ta ju modellidega. Kahjuks ise temaga ei kohtunud aga piltidelt tundub selline muhe sell olevat. Noor ka....28 vist oli.

Hüvasti kirsid :)

Nüüd on see siis tehtud. Ja nagu arvata oligi, siis pole see kirsside sorteerimine või isegi korjamine midagi nii hullu papi kokku ajamine nagu müüdid räägivad. Kogu loo juures on veider see, et Tasmaania on kuulus oma kirsside pärast aga seal ju sajab enamus ajast ja vihm rikub kirsisaagi ära...seetõttu siis nii lühike hooaeg see aasta. Kuigi meil pidi kolmapäeval viimane tööpäev olema, siis töötasime ka neljapäeval pool päeva. Kella 14.30st sai tööt tehtud ning peale seda korraldasid meie vahvad ülemused grillika pakkimismaja ees. No ikka selline korralik Aussi pärane grillikas. Peale seda siis kobisime koju. Reedel oli plaan minna Hobartisse...oli mul ju vaja asju pakkidaa aga vana kohver oli niiiiii rääbakas, et oli uut vaja. Ega eriti kallist nagu osta ei raatsinud ja õnneks leidsin suhteliselt soodsahinnaga...69 dollarit :) Tühjalt kaalub kohver ainult 3 kilo, seega on väga kerge ja suuruselt on see pisut väiksem kui mu vana kohver. Tahtsingi veidi väiksemat, sest ei kujuta ette ka kuidas seda jurakat Aasias ringi jaksan vedada...puha piin ju. Koju jõudes tegin siis kohe proovipakkimist, et kas ikka mahuvad asjad ära ja ülla ülla mahtusidki :) muidugi seetõttu, et jätsin palju riideid maha ka. Esmaspäeva hommikul magasime nagu väiksed lapsed kui järsku keegi koputas uksele...see oli meie manager Val...ütles, et tunni ajapärast peame minema Reidi ehk siis pakkimismajja tööle. No jah siis...mis seal ikka...need on ju tüüpilised Austraallased..mõelda nad ei oska. Kobisime siis ilusti-kenasti tööle. Mõtlesin, et mind pannakse ka sorteerima või midagi muud tegema aga ei...olin ikka samapositsioonipeal. Aga seekord oli see veel mõttetum, isegi pabereid ei antud. Käisin niisama ringi ja tegin kurja nägu. Einoh ega kurta ju ei saa kui selle eest palka makstakse :) Teisipäeval käisime ka tööl...küsisime varem ära, kuna pidime ju Hobartisse jõudma. Muide...enne kui meil niiöelda töö läbi sai, siis Missis Reid mainis, et vb järgmine nädal on paariks päevaks vaja...ma siis ütlesin kohe, et kui võimalik, siis kutsugu meid ka, et hea oleks veel viimaseid dollareid reisimiseks korjata. Ja hea oli, et seda ütlesin, sest meie endine toakaaslane April näiteks ei saanud tööle minna, kuna ta pidi esmaspäeval ära minema hostelist ja meie manager ütles, et kuna sa ära lähed, siis sa tööle minna ei saa. Meil aga vedas :D
Kui pakkimismajast lahkusime, siis oli isegi kurb olla...seltskond oli tore ja ülemused sõbralikud. Panid meie nimed kirja juhuks kui peaksime järgmine aasta tagasi tulema. Üritasid ikka meelitada, et järgmine aasta jälle tagasi tuleks...eks näis kuidas asjad kulgevad :)

Crash Boom Bang

Hakkasime siis vaikselt plaane tegema, kuhu peale hooaega edasi minna kuna see pidi ju meie viimaseks tööks siin jääma. Kuna räägiti, et hooaeg kestab Jaanuari lõpuni, siis olime suht kindlad, et saame piisava summa kõrvale panna, et reisima minna. Tuli siis selline tore päev nagu 13 ja reede ja siis teatas meie kallis ülemus meile, et kolmapäeval lõpetame hooaja ära ja saame kirssidega ühele poole. Oleks te meie nägusi näinud...kuna enne seda rääkis ta, et pühapäev on puhke päev, siis olid kõigil suud kõrvuni ja peale seda meeldivad uudist vajusid kõigil lõuad maani. Üllatus ja pettumus oli ikka nii suur, et jube. Ja taaskord olid meie meeldivad plaanid pauhti vastu taevast lennanud ja minu roosa mull ära lõhutud. Edasi tuli segadus....ei teadnud, mis teha. Ei tahtnud enam ju töötada, sest oleme seda 6,5 kuud teinud ja Aussis oleme olnud ju 7 kuud. Ja kuna ühest kohast teise kolimise ja töö ootamise peale kulub jubedalt raha, siis otsustasime selle raha eest hoopis veidi Aussis veel ringi vaadata ja siis Aasia poole põrutada, et oma raske töö vilju nautida. Teatasime siis hosteli managrile ja omanikule, et lahkume 24.jaanuaril. Meie plaan näeb siis välja nii....teisipäeval lähme Hobartisse ja veedame öö taaskord lennujaamas kunaa lend läheb kolmapäeva hommikul kell 6 ja seega pole mõtet kuskile hostelisse ronida. Kolmapäeva hommikul siis lendame Melbourni ja veedame seal  3 päeva....ööbida saame meie Eesti sõbrantside Signe ja Egle juures. Laupäeval põrutame siis bussiga Sydney poole ja hüppame üheks ööks Canberrasse, sest tahame ju pealinna ka ikka oma silmaga ära näha. Syndeys veedame loodetavasti 10 päeva...ööbime meie Sydney perekonna juures, kellega tutvusime eelmisel talvel uisukal :) Sealt edasi lähme Gold Coastile, kus külastame meie prantsuse sõpru Meganit ja Juliani, kellel on seal korter ja kes meid külla kutsusid...ka seal loodame veeta 10 päeva. Ja sealt edasi suundume Aasiasse - Vietnam, Kambodža ja Tai :) Ja siis....no arvake, kuhu siis edasi.....kallis kodu Eesti :D Aasias plaanime veeta 2 kuud :) loodame, et see ka õnnestub. Üritame lähiajal ära osta Aasia piletid ja ka pileti koju ja siis vaatame palju lullilöömise raha jääb :) Hoidke siis meile pöidlaid ja varvaid, et kõik läheks nii naggu plaanitud....vähemalt ükskord võiks ju ikka minna.

The Estonian Bitch

Minu uus amet oli siis põhimõtteliselt olla õel ja tüütu nõid. Käisin oma paberitega mööda tšehhi ringi, kontrollisin liine ja karpe. Ega see mingi eriline raketiteadus ei olnud...tüütu ainult, nii mulle kui ka neile aga mis parata töö on töö. Sain omale ka õnneks Mini-Me Megani, kes aitas mul paha paha olla. Märkisin paberi peale, kes ja palju vigu teeb. Asi läks siis nii kaugele, et üks tiim lasti lahti, kuna tegid praaki. See oli mulle uskumatult raske ja halb, sest mulle ei meeldi õel olla. Tundsin ennast ikka väga kehvasti ja mõtlesin tööst loobumise peale. Oli tunda ka teiste paha meelt, eriti ühe minu hea sõbranna Korea tüdruku Euna pahameelt. Mõne päeva hiljem rääkisime sellest ja tuli välja, et üks selle tiimi liige oli tema vend :( Te ei kujuta ette ka mitte kui halvasti ma ennast siis tundsin. Õnneks sai ta aru, et see ei ole minu süü ja saime asjad ära klaaritud :) Tegelikult on nemad hoopis need õnnelikud, sest nad said tööle lõhetehasesse ning nende töö kestab kauem, meie oma sai aga juba läbi :(. Muidu on meil sellised toredad ja sõbralikud ülemused aga nad on pohhuiistid. Nende eesmärk oli ühest tiimist kiiresti lahti saada, et teised kartma hakkaks ja edasi oli neil savi, seega minu töö oli üsna mõttetu. Tihti peale hommikul kontorist pabereid võttes olid minu eelmise päeva paberid ikka veel mapi vahel, mitte keegi ei olnud neid isegi mitte puutunud. Siis võetakse need ruttu mapi vahelt ära, klammerdatakse kokku ja pannakse sahtlisse...nii vahva. Peale seda kadus motivatsioon üldse ära, mismõttega ma käin ja õiendan, kui kedagi enivei ei koti. Samas võttis see minu pinget maha. Peale seda vallandamis juhtumit hakkasid minu toredad ülemused mind hellitavalt Bitchiks või Bossiks kutsuma :) Kuna need inimesed, kes lahti lasti elavad samas hostelis kus mina, siis naljatasid nad veel sellega, et kui abi või ihukaitsjaid vaja on, siis  tulevad mulle appi :)
Tegelikult on seal firmas paljud asjad mädad. Näiteks on seal tööl olnud juba 5 aastat üks mustanahaliste sugukond, kes tööd teha ei viitsi ja petavad kogu aeg aga lahti neid ikka ei lasta. Nimelt on seal üks väga noor tüdruk, kelle ümber 2 kutti tiirlevad. Ülemused kutsuvad teda honeybeeks. Juba eelmisel aastal tegi Justin - üks kuttidest kelle ülesandeks on ülesmärkida, mitu kasti tiim tunnis teeb- sohki. Nimelt pätsas ta teistelt tiimidelt kaste ja märkis need selle tibi tiimile, sest need olid aeglasemad kui oleks pidanud ja muidu oleks nad lahti lastud....või noh, siiski mitte vist, sest seda pole siiamaani tehtud.

Lõpuks ometi :)

Nonii saabunud on siis see päev, kui mina vana laiskuseuss ennast lõpuks kokkuvõtan ja teid asjadega kurssi üritan viia...kirjutada on nii palju, et nüüd ei tea, kust alustada. Võtan siis lühidalt kokku aastavahetuse. Aastavahetuseks meil erilisi plaane ei olnud. Mõtlesime, et veedame vaikse õhtu hostelis...ei midagi erilist. Kuna olime hommikupoole tööl, siis ei olnud nagu erilist viitsimist ka miskit teha. Kui tööpäev õhtule sai, siis enne ära tulekut jagas meie nunnu boss Tim igaleühele väikse šampusepudeli. Sellest pisikesest pudelist sai minu peavalu järgmiseks päevaks :) Koju jõudes rääkisid kõik, et lähevad randa aastavahetust pidama...kuna enamus inimesed sinna läksid, siis tuli ka tahtmine minna, et ei viitsi  nagu hostelis ka kopitada. Tuli aga välja, et kõik autod olid juba inimesi täis topitud. Alguses oli ikka pettumus väga suur ja lõpuks oli savi, sest külm oli ja vihma hakkas  ka sadama jaa kuna mul enam magamiskotti ka pole, siis oleks raudselt kopsupõletiku saanud :) Selle asemel otsustasime Carolinaga minna jõeäärde, et kohtuda meie töökaaslaste Pierre ja Fannyga. Väga lahedad ja sõbralikud prantslased. Rääkisime juttu, kuulasime muusikat ja jõime veini :) ja muidugi seda pisikest nunnut šampust, mille tõttu mul järgmine päev selline mõnna peavalu oli. Tean jah, et vein ja šampus ei ole just kõige paremad joogid koos tarbimiseks aga ega siis sellepeale õigel ajal ei mõtle :) Igatahes ilutulestikust ei olnud sellel päeval haisugi. Tundub, et väikses külas nimega Huonville ei ole keegi sellisest asjast mitte kunagi kuulnud. See oli minu esimene aastavahetus ilma ilutulestikuta ja loodan, et viimane, sest ei olnud ülde sellist tunnet, et aastavahetus oleks. Peale südaööd kõmpisime koju, saatjaks oli seenevihm. Koju saabudes skypesin oma nunnudega :) Jah, minu nunnu Birgit Vainumäe, kes kategooriliselt keeldub skypemast oli sellega nõus :) Väga tore oli teid kõiki näha ja kuulda. Tegite mu uue aasta esimese päeva kohe rõõmsamaks :) Aitäh teile Birgit, Priit, Jörgen, Mannu ja papa Putk  Raul :)

Kallid blogilugejad :)

Head Uut aastat teile kõigile...napilt veel jõudsin soovida, sest homsest enam ju ei tohi. Kuna töötan nüüd kirsside pakkimismajas 7 päeva nädalas ja pea igapäev 12 tundi, siis pole aega blogikirjutada. Peale tööd käin jalutamas või jooksmas, tulen koju ja käin pesusm teen järgmiseks päevaks süüa ja siis ongi aeg juba magama minna, et hommikul jälle kella 7.30-ks tööle ronida. Üritan teid üsna pea olukorraga kurssi viia, seniks aga olge paid ja nunnud :)