Nonii...jälle üks töönädal seljataga. Keeruline oli see nädal. Boss oli enamus ajast veidras tujus ja polnud eriti sõbralik. Nagu me alguses ütlesime, siis töötame seal kuni meid vallandatakse ja võta näpust, Kristi saigi töölt vabaks neljapäeval. Väidetav põhjus oli, et ta on liiga aeglane aga tegelt me oleme sama kiired või noh vähemalt ise arvame nii. Olin bossi peale nii tige, sest minu arust oli see vallandamine ebaõiglane aga jah mis mina teha saan...mitte midagi kahjuks. Mitu päeva oli sellepärast paha tuju, kuna autot meil veel pole ja kui töötuks jääme, siis peame ju edasi kuhugi mujale liikuma aga hetkel ei taha veel ära minna siit. Arvasin, et äkki vallandab mind ka reedeks ja seepärast hakkasimegi välja mõtlema plaani, et mis siis nüüd edasi saab. Gray meie hostelist töötab ka veiniistanduses ja ta siis mainis, et kuna nad on ajashädas omadega, siis otsitakse töötajaid juurde. Kuna meie hostelisse saabusid 2 iirikutti, kes otsisid samuti tööd, siis nemad said sinna tööle aga homme uurib Gray, et äkki mahub üks neile veel sinna. Kuna mind ei vallandatud J wuppiduuu, siis otsustasin vanasse farmi edasi jääda. Kaalusin küll pikka aega, et äkki läheks ka sinna kuna seal on boss lahedam aga kuna hetkel seal ruumi niikuinii pole, siis jään oma farmi edasi....kuni mind vallandatakse J Esmaspäeval tulid 2 tüdrukut meie toast ka sinna tööle ja üks tüdruk Sue Koreast vallandati ka juba neljapäeval...ikka nagu väga kiiresti.
Reedel oli boss sõbralikum ja heas tujus ja ei kontrollinud meid üldse, viskas nalja ja laulis meile. Hommikul tööle minnes oli ikka kuradi külm. Et sooja saada tahtsin kiiresti pügada ja liikuda. Juhtus siis nii, et tegin seda liiga kiiresti ja kuna pügasin elektriliste kääridega, siis lõikasin naksti traadi läbi J Ütlesin, siis bossile, et juhtus selline asi ja tema siis sellepeale, et esmaspäevaks pean muffineid küpsetama J täna õhtul siis hakkangi šokolaadi-kirsimuffineid tegema. Viimased päevad on väga päikesepaistelised olnud ja kuna veedan ju enamus ajast õues, siis sain ka kohe päikest ja ikka korralikult aga seegikord ainult näole. Neljapäeva õhtul nägin jälle välja nagu keedetud vähk. Juba tööl olles rääkis Franzy, et võiks peale tööd jooksma minna ja mina siis olin nõus. Oi kurja...kui pole ikka kaua aega jooksnud, siis on päris keeruline seda teha. Vahva oli....tegime päris suure ringi. Vahepeal jooksime ja siis kui ära väsisime, siis jalutasime ja pärast jälle jooksime. Reedel andis see jooksmine tunda...olin nagu 100 aastane, treppidest oli valus käia, autosse istuda ja sealt välja saada oli ka üsna valuline aga ellu ma jäin J
No comments:
Post a Comment